teisipäev, november 28, 2006

Kolme-nädala-kutsehaigus

Helistasin vennale, et kuidas tal läheb ja mis uudist.
Ja muidugi tegin kõne ajal hoolikalt märkmeid ta jutust.
6x
38,6
kulutamine
äge on
saapad lihtsalt niisama
šander
ja nii edasi.

Taevapealne paradiis

Reedel õhtul kell seitse Kopli trammis tundus mulle, et ma olen maailmas ainuke, kes polnud jõudnud end veel täis juua.

Tajusin seda kogu kehaga, kui üks noormees mulle peale vajus ja vabandada pobises. Ta hoidis kramplikult käes paberissekeeratud roose ja 1,5-liitrist siidripudelit. Roosid terved, siider poolik.

Mu ees istusid poiss ja tüdruk, kes sõitsid Balti jaama, et siis rongiga kellegi sünnipäevale minna. See inimene seal kohas ei ela, aga sünnipäeva peab siis seal. Vot nii. Nende vestlus oli elav ja põnev, tõesti hoogne. Poiss küsis, kuidas tüdrukule uus kool meeldib ja seletas, et Viimsi kool on taevapealne paradiis.

Siis taarus peale üks jõuline proua, kes võttis sisse sellise seisupoosi nagu oleks tramm umbselt inimesi täis ja tema siis on k6ige kitsamasse vahesse kiilutud.

Tundsin end täitsa sandisti, et ma nii aeglane olen.

neljapäev, november 16, 2006

Formaalsus ja päriselu

Täna sain omal nahal tunda, mida tähendavad vedelikupiirangud kohalikul lennul. Noh, jogurtid ja muud ohtlikud asjad. Saatsin oma lõhnavee ja kätekreemi autokärus lennuki peale.
Falck katsus mind vedelikukontrolliks veel eest ja tagant ja külgedelt.
Botas ei piiksunud, aga muidu pidid saabastes prouad kummisussidesse astuma enne metalliotsijat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Saarlasi hakati lennuväljale laskma (neil pikem tee, hakkavad sutsu varem minema), kui selgus pool lennukitäit on kaduma läinud ja keegi ei teadnud, kus nad on. Reisijaid lennukini saatev neiu oli väga närvis, käis edasi-tagasi „Kus nad on! Kus nad on!”
Tal olid väga pikad jalad.
7.30 laekus 6-7 lõbusat härrat turvakontrolli (väljalend plaani järgi 7.35). Ju tegid check-ini ära ja läksid üleskorrusele aega parajaks tegema.
Ega neil tagasi tulles ka kiiret polnud, vabastasid end püksirihmadest ja sahmisid ja naersid.
Saateneiul viskas üle: „Meil on kiire, lähme!”
Teine Hiiumaa-reisija ikka ärritus ja uuris, et miks meid kontrollitakse kui kurjategijaid ja nüüd lastakse niisama läbi. "Nad ei piiksunud," kostis falck vastuseks. Proua oli muidugi piiksud täpselt üle lugenud.
Aga mehed olid juba bussi peal ja jutul lõpp.

pühapäev, november 12, 2006

pühapäev

hea hommik on, kui külmkapp on tavaari täis ja ei pea läbi rääkima, kumb nurga peale poodi läheb või mõlemad.

no ja linna peal peaks olema hädaabiputkad, kus ula ja hilja peale jäänud mehed saaksid prouale lilli osta, et kojusaabumine vähe pehmem oleks. mitte nii hilja peale siis, et nelke müüvad alkopoed juba lahti on.

see polnud nüüd kuidagi mu isikliku huvi või eluga seotud.

neljapäev, november 09, 2006

Üks kõne

Täna pärastlöunal pidin kiiresti uurima, kuidas jõudsid Eesti reklaamfilmid Borati filmi.
Helistasin Harry Egiptile ja pärisin.
"Kas te eilset Magnetit nägite?" sain vastuseks.
Ei olnud näinud.
"Olge 10 minuti pärast all, tuleme järgi ja näitame teile."
Olin all ja selgus ka allamineku põhjus - õhtulehe reporter tuli just samalt ringilt ja nii sai mind kohe peale võtta ja kaasa viia.
Kuhu? Selgus, et mind siiski ei röövita, vaid viiakse Egipti koju videot vaatama. Kohale jõudes sahistati mulle sussid jalga, pandi tugitooli istuma - jalatugi üles, seljatugi alla. Kõik mugavused.
Vaatasime saate videosalvestuse ära ja portsu muudegi tegemiste kajastusi. Ja muud juttu ka veel takkaotsa.
Tunni pärast jõudsin toimetusse tagasi, tore käik oli.

teisipäev, november 07, 2006

Jazz

Pole varem isegi unes näinud, et ma lähen jazzikontserdile ja siis seal hüütakse „Jump! Jump!” ja lauldakse, et „I´m a digital monkey!”. A no täitsa nii eelmisel nädalal juhtus.
Monkey ise võttis endal üsna kohe särgi maha ja ta teksad vabastasid aluskaid mu arust rohkem, kui see sünnis oleks olnud.
Asja nimi oli Balkan Beat Box.
Tõepoolest, see mürgel ja hipindus, mis laval ja lava ees oli, meenutas kangesti Kusturica filme. Ja kuskil tagalauast õlle äärest oli seda palagani sama võõras ja kauge vaadata, kui vaikses kinosaalis ekraanilt filmi.
Üldiselt muhe süldibänd, siuke võiks mu pulmas mängida, see oleks tore.
Ja üldiselt oli väga inspireeriv õhtu. Lubadused, mida ma seal kontserdil endale andsin:
1) Hangin uue trendika juukselõikuse.
2) Kannan kleiti, pükste peal muidugi.
3) Lähen folgile. Seda ma lubasin Heilile ka.

Päev varem oli Krahlis hoopis teistlaadne jazzielamus – Taavi Kerikmäe / Andres Noormets. Väga meeldis.
Kuigi ma ei saa aru, miks kontserdid ei saa Bushi ja USAta hakkama.
UA-3498800-1