teisipäev, november 26, 2013

Kortsumise kronoloogia

Kes nüüd poole pealt siia sattus, siis teadmiseks, et sellest blogist sai vahepeal laatsaret, sest mul on/oli näonärvi halvatus ehk Belli paralüüs.

20. november
Vaevalt tuleb veel aega, mil seisan peegli ees ja ütlen heldinult: „Oo!“
Laubal on kaks täispikkuses vagu!
Jõudsin juba ära harjuda nende prognoosidega, mille täpsusaste oli stiilis „taastub aeglaselt“ ja järgnes haletsev vaikus. Pea sama äkki, kui halvatus tekkis, hakkas see ka haihtuma. Kõigepealt põsk, siis suunurk. Täna ei vaju isegi laug vastu maad.
Esimene päev, kui pea ei valuta. Õrnad valutuiked kõrva taga on pigem niisama moepärast.
NB! Ma pole kogu aeg laubast nagu buldog, vaid meelega pingutan kulme kergitada, et kortse demonstreerida.
* * *
21. november
Ei raatsi enam magadagi – nii elevil olen!!! Kui hea nurga alt vaadata on otsa ees kolm (ja pool) korralikku kortsu. Paremal pool on kuus sellist väga jõulist.
Silmanurka on ka pisikesed kortsud tulnud – küll nad veel pikkust viskavad.
Jäänud on võtta veel neljanädalase maratoni viimane tablett. Millest mul see organism koosneb, et see tabletikogus nii märkamatult läbi käis?!
Olen tõesti nii elevil, et tahaks seda progressi kogu maailmaga jagada.
* * *
22. november
Täiesti tavaline päev, ainult et kulm käib kõrgemale kui tavaliselt.
Saan sümpaatse komplimendi: „Su naljasoon ei halvatu kunagi“.

Ma ikkagi olen eneseabiõpiku-inimene, ainult et kõik peatükid pean ise läbi elama ja kirja panema.
Lühidalt oli see õppetund, kui arutu on endaga mitte rahul olla. Mõelda, et olen kole. Mõelda, et vananemine on nõme. Ühel hommikul võid sa ärgata poolsileda monstrumina ja keegi oska öelda, kui kaua pead sa selline olema.

Olen välimuse muutumise üle päris palju mõelnud. Kuidas inimene tunneb end oma kestas endistviisi, ümberringi hakatakse sind haletsema ja siis nagu ootustele vastavalt peadki hakkama end haletsema. Kogu selle elujanu kiuste, mis tegelikult sisse on voolanud.
Õhtul lähen Sibula, Vaigla, Rulli kontserdile. Istun esireas ja selgub, et ei pea enam kuulama, tropp kõrvas. St kõrva ülitundlikkus on ka taandumas.
* * *
23. november
Tavaline päev, ainult et kulm on veidi kõrgemalt kui tavaliselt. Ibuktoidulisena pean hommikul ikkagi ühe valuvaigistiga end turgutama.
Suudan juba natuke keskenduda, kuigi peas on sada mõtet. Kirjutada tahaks ainult iseenda elust, sest need mõtted tunduvad kõige selgemad ja tähtsamad.
* * *
24. november
Ei imesta, et kogu Eesti rahvas käis kinos „1+1“ vaatamas. Ma ei käinud, aga loen praegu Philippe Pozzo di Borgo „1+1. Uus hingamine“. Lugege palun seda uue hingamise osa, mille tegevus toimub enne filmis näidatut. Vapustav ja raputav. Täiesti piinlik tundub kaevelda või üldse oma haigusi mainida.
* * *
25. november
Kirjutasin neuroloogile, et analüüsitulemusi saada.
Õhtul müüsin oma haigusloo teist korda juba maha.
"Kuule, sul näohalvatust ei ole vaja?" 
"Ahaa, väga hea! Tahad ise kirjutada?"

Jätkan oma igapäevase pildiseeria tegemist. Millegipärast arvasin, et olen sümmeetrilisem. Eeee...naeratuse vasak pool tundub siiski elutu.
Aga mis siin kurta, saan ju kõike liigutada ja kontrollida: suu käib korralikult lahti-kinni ja naeratuse poolkuuks; söön, joon ja imen; kulm ju kerkib ka.
Sest meenutagem:

laupäev, november 23, 2013

neljapäev, november 21, 2013

Peaparandus

Vahel on nii, et lähed poodi ja mitte miski ei isuta. Öösel tuli identiteedikriis ka. Vihma kallab päev otsa juba mitu päeva järjest.
Maha rahunedes meenub, et inimene, kes pole kuu aega joonud, ei saagi selge peaga mõelda ja kahe jalaga maa peal olla kliimas, kus aastaringselt on kõige õigem jalanõu kummik.

Täna olid Kärdla kinos „Mandariinid“. Läheks? Hilisemale seansile oli esimestes ridades kohti. Ei viitsi.
Siis kuulutas keegi Facebooki Hiiumaa grupis, et üks pilet ära anda. Peaksin end ikkagi kokku võtma? Pilet oli alles. Selgus, et piletimängu võitjal oli +1 üle.
„Minu tänase heateo tegemine oli küll väga lihtsaks tehtud - aitäh sulle!“ tänas see inimene.
Kui ma hommikul kiirbussis loksudes jälle mõtlesin, et kas ma olen tõesti hull, kui tahan Hiiumaale kolida, siis sellised laused selgitavad, miks ma niiviisi mõtlen.
Nii Hiiumaa lihtsalt.
Et lähengi kinokassasse ja ütlen, et olen piletimängu võitja kaaslane.
See lugu kõlaks veel paremini, kui oleks veel meesterahvas ka olnud. Naine oli.

Uurisin, et kes-mis-kus, sest ei osanud teda kuhugi Hiiumaa peresse paigutada.
Alles augustis kolis. Miks? „Ma olen kogu aeg tahtnud Hiiumaale kolida.“

„Tiiu!“ Oo, Aet kaks rida tagapool. „Kas sa taskulambi said kätte?“ uuris ta.
Laenasin Aedale pimendatud Kärdlas mõni aeg tagasi taskulampi ja ta oli selle mulle postkasti poetanud.
* * *
Laul on ka: Mari Pokinen ja Vaiko Eplik - "Astusin lihtsate asjade juurde"

pühapäev, november 17, 2013

Haige hala

Vahepeal selgus, et mul täitsa maailmakuulus haigus ja huumorimeel on tõepoolest oluline ravi osa.
Halloweeni uudisekünnise ületas USA tšikk, kes kasutas oma Belli paralüüsi ära ja kehastus pettunud võimlejaks, kes sai olümpiamängudel hõbemedali.

Screenshot  Daily Mailist, mu lemmikajaraisusaidilt.

Mul lõppeb kolmas poole näoga nädal. Paranen jõudsalt. Pühapäeval märkasin, et saan põske nõksutada. Neljapäeval hakkas suunurk ülepoole minema. Need muutused on (mulle) märgatavad, kuid siiski veel millimeetrites. Silm läheb peaaegu täitsa kinni juba. Kulm veel ei kerki ja pool laupa on endiselt sile. Teatava keskendumisega saan juba manada suhteliselt sümmeetrilise muige, naeratus on siiski kõveravõitu:


Lisaks tõi nädal nr kolm METSIKu söögiisu, pea- ja kaelavalu ning väikese palaviku. Kui te arvate, et see kõik muutis mind paremaks inimeseks, siis see ei vasta tõele. Mind ei huvita miski peale söömise ja vingumise ja kaastunde kerjamise. Kell seitse mõtlen, et kell võiks jumala abiga üheksa olla, et sobiks juba magama hakata.
Kohati olen end ikkagi seltskondlikuks sundinud ja ootamatul kombel on halvatus hea jututeema, mille kohta kõigil oma suguseltsist näiteid tuua (sama levinud nagu päranditülid). Koosta või Eesti rahva halvatuslugude antoloogia.

Eile käisin neuroloogi juures ja ootasin, et saan teada, kui kaua ma selline pean olema ja et suunatakse mingisse taastusravisse. Kõverdasin põlvesid, sirutasin käsi, panin sõrme ninale. Funktsioneerisin enda arust hästi. Aga käed vajusid ikkagi rippu. Sest väidetavalt ei tohiks praegu paha olla ja kõne alla tuli hospidaliseerimine. Umbes samavõrra hämmastas mind suunamine kliiniku juhataja juurde ülevaatusele ÜHE tunni pärast (selles Eestis, kus isegi silmaarsti juurde saad aja juunikuusse ja su esimene mõte on, et juuni on ju läbi...). Teine arst arvas, et ilmaaegu ei ole vaja „nõela selga lüüa“, andsin hoopis uued analüüsid ja kõmpisin uksest välja segaste tunnetega, aga mitte targemana.

Peavalud on tänaseks veidi järgi andnud või olen nendega harjunud. Need on pigem sellised rõhuvad valutorked, mis pesitsevad vasakul kõrva taga. Parimatel hetkedel ei saa aru, kas valutab kael, kõrv või hammas. Muidu polekski midagi, aga magamist segab väga. Paned pea padjale, et oh kui mõnus. Neljaks sekundiks. AI! Keerad peale teisele. Neljaks sekundiks. Kuldne kesktee – püsid sirgelt ja üldse ei liiguta. Hea, kui ei hingaks ka.

Aga kuidas mul ununes, et kõige targem tohter on ju Google?! Muidugi kirjeldasid mõned poole näoga inimesed samasuguseid valusid, mida leevendab soojakott ja paar tundi enne und sisse võetud valuvaigisti.
Kannan järgmise sotsmaksu oma Google'i kontole?

19.11.13
Vahetasin söömise mittesöömise vastu, valutasin pead ja olin paar päeva siruli. Ja nüüd näen juba pea tervet hambarida (kui vasaku põsega naeratada)!!!

laupäev, november 09, 2013

Kiirrikastumine

Viimasel ajal on neid "erinevus rikastab"-kogemusi olnud nii palju, et ma vist olengi juba rikas.
Nii et võin rahumeeli oma kunstpisaraid nutta.

teisipäev, november 05, 2013

Minu Malaisia

Endiselt kõige rahustavam lugu, mida ma tean.

Patsiendi päevik

Nädalaga imet ei juhtunud.
Tänane väljakutse: öelda ilmekalt MOOOOOOOS!
* * *

reede, november 01, 2013

Pressiteade

Täna selgus, et mul on nimepäev ja ühtlasi ka puukborrelioos.
Kusjuures see kuri koduõue puuk oli selle suve ainuke – vaat milline jackpot!

Borrelioosinäitajad ei olnud kõrged, aga oma laastamistööd jõudis ta juba niisiis alustada. Ja meetripikkusest sümptomivalikust valis see puuk välja just näohalvatuse.
Nii et lisaks näonärvi elustamisele alustasin nüüd ka puugivastast võitlust. Pooled pildilolevatest ravimitest on selleks, et korvata esimeste laastavat mõju. Veini- ja laktoosivaba elu on muidugi veel omamoodi väljakutse...

Kiiret ja tõhusat paranemist mulle!
UA-3498800-1