Avalik ruum

Vahtisin bussis inimesi nagu ma seda ikka teen. Kus ma neid muidu siis niiviisi näen ja jälgin.
Ja mis ma märkan - kõrval tšiki telefonis üks mu instapilt ees. Kõpsti uuris ta, kus see tehtud on ja kelle konto. Punane küünisemaniküüriga sõrm rullis põgusalt mu pilte ja kõik.
Järgmiseks köitis tema tähelepanu juba kellegi peeglist tehtud bikiini-selfie.
* * *

Pure pleasure

"See on linna kõige ägedam koht."
"Ma ei vaidle sulle vastu."
* * *

Vanadus

Igal õhtul ma mõtlen, et perse, ma ei viitsi:
1) seda ripsmetušši maha võtta;
2) neid hambaid pesta.

Mille peale ma siis:
1) võtan meigi maha;
2) pesen hambad ära.

Ja lähen õhtul magama, et ärgata hommikul. Väikse stressiga küll, et kell kaheksa ei lähe uni ise ära, aga vähemasti pole ma pärastlõunane näost haisev panda. Missugune korrapära, hämmastav!
* * *

Suure ringi küsimus

Viibutasin trollis kaarti tükk aega ja imestasin, et miks see piiksuma ei hakka. No muidugi, internetipanga koodikaart.
Miks see pohhuistlik enesekindlus mu muudele tegemistele alati edasi ei kandu?
Ma ei peaks ju oma aju halvama küsimusega, kas ma olen hea või mitte. Las need teised inimesed väsitavad end sellega, et mõtlevad ja otsustavad ja ütlevad.
* * *

Randlane räägib

„Ma mäletan sealt maal elamise ajast väljendit kokk-kondiiter-keevitaja. Hetkeseisuga on mul õhtusöögil esimesed kaks olemas. Kas keevitusteenust ka saab?
„Hahaa, selline sissejuhatus!“
„Stiilne, ah?“
„Tõepoolest.“
„Näed siis, sitt ei lähe isegi soolase mereveega roostetama.“

Omas mahlas

Jätan mantli selga. Siin ei lähe ju kaua.
Õde lappab analüüsivastuseid. Need on kahes hunnikus. Esimeses mind pole ja teisest ta ka ei leia.
Õde vabandab ja väljub kabinetist.
Sõrmed muutuvad järgemööda soojaks ja paksuks, kõhtu tuleb kamakas kivi.
Minutid tiksuvad. Õigemini ei tiksu, vaid venivad. Loen meilid läbi ja käin Facebookis.
Mida nad seal teevad? Otsivad psühholoogi ja ei saa kokkuleppele, kes minuga rääkima peab?
Kiirelt mõtlen kogu edaspidise elu ümber. Polegi nagu midagi hullu.
Õde tuleb tagasi, vabandab veel korra, et pidin nii kaua ootama.
Vastustega kõik korras.

Üllatus

"Vaatan, kuidas ma selle olukorra lahendan, et südametunnistus piinama ei hakkaks."
"Sul on südametunnistus või?!"
"On. Kaine peaga."
* * *

Elu ja olme

Eluasemeotsingud on pakkunud palju ahastust ja vähe nalja.
Et ma pole siin maailmas üksi, näitas kellegi tõdemus, et see pole korter, vaid teemapark:

* * *
See on ka muidugi lahe, et järjest paanilisemaks muutuvas paariheitmisfaasis on mu suhted jõudnud tasemele, et kolm päeva Tinderis on ka juba mega success.
WhatsApp tundub juba üldse sooooo next step. Eks see energia läheb kuhugi mutiauku, aga vähemasti on sel mingi suund.
Või pistab sealt keegi pea välja?

Trükimust

Päev ja raamat.
Päev ja raamat.
Päev ja raamat.
Nii see ajukahjustus tuli.

Hoiatus: uuring näitas, et "Viiekümne halli varjundi" raamatusarja lugejatel on suurem tõenäosus hakata harrastama rohkem juhuseksi, tarbima enam alkoholi, sööma rohkem ning nad võivad valida verbaalselt vägivaldse partneri.
* * *

Otse

Kirikukontserdil.
"Pärast hea lähedal Musisse minna."
"Ee, kuhu? Mu sisse?"
* * *

Kaotus

Suur haledus ja tühjusetunne tabab mind alati, kui tüübid, kes on minu jaoks olnud alati nii sütitavad; kes on ajutistes mõttesegadustes suunanäitajaks ja lihtsalt coolid ja iseteadvad, kui muu maailm tundub ilge pask... Et ühtäkki on nad alistunud, täiesti maadligi.

Kusjuures enamasti on nad kõige rohkem pettunud Eesti riigis.  

* * *