Voah!

“Hulgi on ikka parem kui jae.”
Ma pole tükk aega midagi nii filosoofilist kuulnud, kui see kahe kõneka pausi vahel ilmale tulnud lause kiriku õue peal. Jutt oli sellest, kuidas olla rahul tööga, millega sa rahul ei ole.

Inglid ja saatanad Jumala palge ees sünnipäeva pidamas oli niigi midagi väga eriskummalist.

Suurte rindadega brünett, kellel on blogi

„Noh, kus oled?“ helistab Erik, kes samal ajal tutvustab mind oma sõpradele just niiviisi nagu pealkirjas öeldud.
„Kodus. Keedan kolme muna ja kukun kohe pikali.“
On reede õhtu ja mul on neli värisevat jäset ja tühi pea, sest ma olen tassinud just maailma kolakamat telekat.
Üks telekas kolleegi juurde viia ja teine tema juurest endale tuua tundus lihtne ja kiire skeem. Aga hädad hakkasid juba sellest, et kui kaks hiidlast peavad Szolnoki peatusesse jõudma, ei jõua nad eriti kuhugi.
Telekas ise asus muidugi viiekorruselise maja 5. korrusel. Selliste majade peale lifte ei raisatud. Teler nägi välja selline, et järgmise mudeli puhul mõeldi juba välja, et telekad võivad õhukesed ka olla. Siim arvas, et ega seda telekat kahekesi ei tassi. Vale. Üksinda ei olnud võimalik tassida. Alla me ta saime, verd ega pisaraid polnudki vaja.
Ja mis siis all selgus – muidugi see imeloom ei mahtunud pagassi.
Lühidalt oli see kogemus, mida ei oleks vaja olnud. Samas tänu sellele matsin maha mõtte hakata pühapäeval Kertu ja Nivaga (auto) Roosikrantsi 5. korruselt Tatari 4. korrusele mööblit vedama, mis oleks ehk veelgi kohutavam olnud.
Laupäeva hommikul ärgates oli natuke logiseva puunuku tunne, Siimu selg pidavat siiani haige olema.

Tarbija eri

Mõnda aega tagasi kemplesin näiteks Elisa, Rimi ja Hilfigeriga. Ja ma olen nii järjekindel, et endalgi hakkab paha. Nii väheusutav kui see ka pole, siis alati ei saagi tillist tõmmata.
* * *
Moepolitseina poes käies tahtis müüja mulle ka teksad pähe määrida. „Ma alles ostsin ühed Miss Sixty'd. Jumala ausad püksid, aga hargi vahelt on puru.“ Tegelikult ma ei suutnud meenutada, millal ma need ostsin. Aasta tagasi? Nõrgematel on „parim enne“ kindlasti selleks ajaks möödas, aga kui juba jutuks tuli... Müüja teatas rõõmsalt, et pole probleemi, neil käib iga päev õmbleja, parandame ära. „See on mõistagi meie kulul,“ lisas ta. Kohe pükstest välja ei hüpanud, kuid nädala pärast võtsin asja kätte. Väga korralik töö. Foorumi Miss Sixtyst on jutt. Aitäh!
* * *
Kui on vaja Ikeast asju tellida ja endal pole mahti koha peal käia, siis Tinko aitab. Internetist leitud jutt, et mõttetu, pool kauba hinnast tuleb peale maksta, ei vasta küll tõele. Mu kummuti, riiuli ja tumba transport läks vähem maksma, kui mul endal oleks laevapiletile ja kõigele kulunud. Ja kaup on ukse taga palju kiiremini, kui ise iial jõuaks üle lahe ära käia.
* * *
Liivalaia tänavale Hansapanga vastu tekkis nagu üleöö Comarket. Ma polnud varem Comarketis käinud, a üks säästupood vastukaaluks Westmanile kulub ikka ära (remargi korras: nädal tagasi polnud ma veel ka Check One Twol käinud ja piima-ingveri võlujooki joonud:). Üks õhtu käisin siis uudistamas. Väga hea pood! Hea kaubavalik võrreldes Säästumarketiga (see tähendab, et oli rohkem selliseid asju nagu tavapärases kodupoes Stockmannis). Uus ja puhas ka veel. Ja kuna see asub nii imeliku koha peal, pole sinna vist kunagi masse oodata.

Vari

Sellist vihmavarju kannaks iga päev kaasas. Ainult et ma ei raatsi seda paari tuhande krooni eest osta. Vist :) Siis vabal ajal rendin vihmastele abiellujatele välja, et kulud tasa teeniks.

Viimati oli mul vihmavari aastaid tagasi ja see jäi Hella Hunti. Kui ma sellele järgmine õhtu järgi läksin jutuga „Et hakkasin nüüd koju minema ja avastasin, et vihmavari jäi siia“ vaadati mind nagu kuutõbist, aga varjust polnud kellelgi aimu.

Ilusatel asjadel on ikka meeletult suur teraapiline toime. Peaaegu unustan, et olen teist nädalat haige ja täna on jõulupidu, kuhu ma minna ei saa.
Vähemalt elu toob mõnes asjas lahendused kandikul kätte: ei peagi mõtlema, mis mu musta mamba garderoobis vastaks dresscode'ile „valge ja pidulik“.

A, B, hakka pähe

Mu elust puuduvad praegu kaks hindamatut ja põhjatut emotsioonide varalaegast – ühistransport ja televiisor. Selle asemel käisin kinos “Detsembrikuumust” vaatamas, mille 10-kroonine pilet ja elamus olid kenasti barlanksis, ja loen Joodiku-Juha seiklusi, mis muutuvad järjest lahjemaks.

Ükspäev viskasin siiski suurest laiskusest ühe peatuse trolliga ja ei pidanud pettuma. Kõrval käis elav vestlus Britney uuemast ja varasemast loomingust. “Toxic oli ja siis enne oli veel Oops… I Did It Again. Vanasti ma ei saanud ÜLDSE aru, mida see tähendas,” seletas nii 8-9-aastane plikatirts. Teised noogutasid mõistvalt.
Seepärast mul võtabki see naiseks saamine nii kaua aega, et mul vanasti Britneyt ei olnud, Barbie'st rääkimata.

Hästi laulavad, eriti see teine*

Seal Liisi leitud kiiksunimekirjas olen mina praegu see, kes 9 korda kontrollib, et kas võtmed on kaasas ja uks lukus ja kontrolliksin ka triikrauda, kui mul see oleks.
Muidu on nii nagu tavaliselt, et tulen poest koju ja mõtlen, et mis asi see oli, mida ma sinna tooma läksin. Ja trenni minnes avastan, et puudu on veepudel, juuksekumm, plätud, higirätik, vahetuspesu ja kindad.

Muidu on kõik väga imelik. Tuuseldan ringi.
Elan nüüd nii kesklinnas, et isegi Roosikrantsi tundub nurgatagune. Peaks Rockstarsi kava välja printima, siis teaks ka, millest osa saab. Ja LoveSexMoney programmi, millal üle aia tasub ronida:)

Ei ole enam päev korraga, vaid isegi umbes kaks nädalat ja millegi suure nimel (telekas, kummut ja riiul). Õnneks jääb “Sinu saate” jaoks inspiratsiooni järjest vähemaks.

Rubriiki „Uus kogemus“ (kus on näiteks pildituks-joonud-soomlaste-karaokesedelite-täitja) lisandus käik kostüümilaenutusse, kus külastajad pidasid mind laenutusemooriks (Kas teil ajastutruud pluusi on?). A ma olin kõigest moepolitseina kaasas. Täitsa kurb oli vaadata neid mehi, kellele turundus- ja personalitöötajad olid firma jõuupeoks mingi ägeda dresskoodi välja mõelnud.


*Noorhärra selja tagant Sofia Rubina ja Anna-Liisa Supi kirikukontserdil.

Taasavastatud vana sõltuvus - Erykah Badu Baduizmi plaat.

Killud toovad õnne

Kinokassas öeldi, et Valli baar on täis. Kuidas täis? Päris tühi oli ja enamik tegelasi vooris ju kinno ka veel?

Erik sammus enesekindalt trepist üles, Manfred oli teda ju ikkagi kutsunud, et võtku sõbrad ka kaasa.
Vastuvõtt oli soe: „Palun võtke millimallikat!“
Võtsin, kaotada polnud midagi, kuna mu elukohaotsingud tõid sel päeval rekordilised kolm ei-d. Kuidagi väga mahe oli selle võrreldes selle ammuse esimesega, mida ma ei mäleta.

Publik erines näiteks Hurriganesi filmi omast päris palju. Taaskohtumised, ootusärevus. Tagantpoolt õhkus räiget vanakooli hambaarstihaisu.
Film jättis segased tunded.
Sauter ei käi ju tegelikult Vallis.
Ja Valli pole baaris.
Pole neid naisi eriti, kes oma mehi koju ootavad ja kellele film oli pühendatud.
Rein on tänaseks surnud ja Pukk elab telekaga.
Vananev filmikriitik, kes tegelikult näeb palju noorem välja, oli väga usutav, kuigi talle oli öeldud, et pane pea letile ja tõsta üles.

Aftekas oli NO-teatris ja veinine. Üks kutt võttis juba kohe alguses püksid maha ja näitas kotte. Üks tahtis mind pidevalt kellelegi kupeldada, teine kätt hoida. Kilde ja kähmlust oli korraga nagu ühel korralikul maapeol. Läksin koju, teised jäid maja ette politseid ootama.

* * *
Kaks päeva hiljem helistas Erik, et kuule, sul oli õigus – see millimallikas polnud õige. Margus, kes on kuus aastat neid teha uhanud, tegi 110 tükki korraga ja kõik valesti :)

26. oktoobril Ristnas

Welcome to Estonia ehk vaadake laineid ja lendavaid lätlasi siit lehelt. Puhas ilu :)

E.T.

Olen Hiiumaal ja mul on täpselt nii igav, et monteerisin kokku Evelin Ilvese ja enda:

Vaata ka eelmist "kahte tilka".

Ütlemisi

“Kuule, eelmine kord tahtsin ma sulle öelda, et sa oled peo kõige ilusam tüdruk. Siis ma hakkasin seda juba ütlema, keele peal oli ja ei jõudnudki, sest sa ütlesid mulle: "Sa haised!"

* * *

“Vaadake, see kutt läheb vetsu, teeb kokki ja paneb oma naisele taha.”
Kutt tahtis seepeale natuke füüsilist kontakti ja käskis sõnu valida.
Pärast tuli ta me juurde ja uuris: “Kas ma olen selle särgiga liiga pede? Naine kinkis mulle selle ja ma ei tea.”
“Kui see oleks kaks numbrit väiksem, siis ehk.”

Leian kiiresti, mis mulle meeldib ja see kaupluse kõige kallim.

Nõrkuseks hea söök ja füüsilised hellitused

Tänases Maalehes on minust persoonilugu.

"Elulaad on hipilik, kuna kolm olulisimat on asja rahu, armastus ja nauding. See on vist tõesti tõsi, sest meie üks suurimaid naudinguid on söömine ning tihti kipume me ennast liiga paksuks sööma. Voolujoonelise figuuri nimel olen nõus sööma ka köögi- ja puuvilja, jooma palju vett."

Tartu-uit

Reedesele Moekuulutajale jõudsime rongi pealt mõõduka hilinemisega. Mul oli kõht nii tühi, et kogu aeg pidi valvel olema, kas mõni suupistekandik on lähenemas. Eriti polnud. Ja mulle ei jagatud mitte ühtegi testrit. Isegi siis, kui kõigile järjest jagati (mind pole olemas?) või lõhna nuusutada anti (pärast õpetati, et tuleb öelda: mul on koletu nohu ja väga tahaksin seda lõhna kodus nuusutada).
Tartu üritustel on see hea asi, et seal saab rahus olla ja ei pea nägema inimesi, keda ei jaksa näha.
Tuttavatest nägudest oli ainult Beatrice end kohale vedanud. Jaa, isegi Tartusse!
Tasuta alkohol ajas teismelised pöördesse. See on ikka tõhus kontseptsioon, et joodame, siis ostavad. Ma ise ostsin pusle, mis oli juba ammu plaanis osta. 1500 tk, kokkupanemistähtaeg 31. detsember. Kauem küll ei viitsiks, tänaseks on ääred ja meri juba koos.
Kaubamaja-osa jagas roose. Inimesed seisid lausa roosiootel, näod õhevil. Nii odav, aga nii tõhus.

Siis käisime veel kohtades, kus ma varem käinud pole, botaanikaaias, 4D kinos, Tokyo Sushi Baris, Taskus jne.

Taskus oli palju reformierakondlasi poe peale lahti lastud, mis tekitas mu peas väikese lühise (Töökirju lugedes avastasin, et neil oli Tartus erakonna volikogu). Tore, et raamatupoes oli kõige rohkem inimesi. No Guessi poega näiteks ei saanud võrreldagi. Rahva Raamatu pood oli üldse kihvt, kuigi Tartu lapsed olid plaadimängija nõela ära skrätšinud. Ja siis seal oli täiesti filmilik situatsioon, et kirjanik tuli autogramme jagama ja seal ta siis istus ja ootas.

Piltidel laat ja aed:

Erikule (kes on alkoholi- ja nikotiinivaba)

Reedel sõitsin Urmas Sõõrumaaga liftis, eile olin koos Jaan Ehlvestiga luulediskol, täna Jüri Pihliga lennujaamas.
Liftis ma olen olnud veel Kati Tootsiga, poesabas Elle Kulli ja Beatrice'ga, trennis Ott Kiivikasega. Söönud Villu Reiljani ja Vahur Kersnaga, sõitnud kiirbussis Ines Aruga, taksos Marju Lauristiniga ja limusiinis Liis Lassiga. Teretanud Sulev Valnerit ja Kaljo Kiiska. Näinud Max Kauri ja Igor Mangi.

Ma teile kirjutan

Eile saabus selline südantsoojendav teadaanne:

Tere,

Olen Margit, või Missi-Margit, kuidas kellelegi.
Nagu eelmine aasta öeldud sai, et kolin pealinna siis siin ma olen. Sügisest õpin Tallinna Ülikoolis Referent-toimetajaks. Juba on mult küsitud, kas olen Pärnu seljataha jätnud, siis seda ma kindlasti teinud ei ole. Seal elab mu mees ja lahku ma temaga kolimise pärast ei lähe. Pean haridust väga tähtsaks.
Soetasin kesklinna endale ilusa ja hubase korteri ja olen väga rahul.
Nagu eelmine aasta öeldud, et tallinna kolides Kasearuga kokku kolin siis tänaseks see nii kohe kindlasti ei ole.
Kirjutan kirja selleks, et Pärnus elades hoidsin igasugustest üritustest ja muudest asjadest eemale, kuid nüüd üritan siinse eluga kohaneda ja harjuda.
Ootan erinevaid ettepanekuid.
Margit.

Värdjas mees

Meie ees poejärjekorras oli selline täitsa tavaline keskealine paar.

Naine tõi veel šokolaadiga sefiiri ja nii. Seisid seal. Ja mees osutus selliseks “jee, ei ole olemas”-värdjaks.

“Kas me elame 21.sajandil Euroopa Liidus või on meil mingid Rimi reeglid?!?”

No ja milles siis problem? Mehel oli topsiku sees jäätis ja ta tahtis selle söömiseks lusikat.

Müüja oli maailma kõige rahulikum, et küll me leiame lahenduse. Mees sajatas edasi.

Müüja tõi tagaruumist paki plastmasslusikaid ja pakkus sealt siis. Mees võttis ja lennutas selle suure kaarega oma ostude hulka. Siis talle anti talle need Rimi kleepsud, mille peale ta uuesti ägestus, et talle pole neid vaja, a võttis vastu, et meile anda. Me neid ju ka ei kogu, siis ta viskas need me kauba sekka lindi peale. Meist jäi ta sinna oma ostude juurde kohmitsema.

Läksime õue.

Naine passis ettenägelikult poe ees:)

* * *

Muidu on praegu nii, et viitsiks ainult õnnelik olla ja vahel käiks trennis ka.

Dildomar, Priit-Pilsner ja teised Tellised

Mõnuvere – koht, kus elada;
Raviv Limonad – nimi, mida kanda.

Jutu jätkuks vaata ka moodsaid Eesti nimesid.

Ajaloo"anaalid"

Klassikokkutulekult võis kaasa võtta tarkusetera, et ära ole nii kuri inimene, et keegi ei julge öelda, kui sul on seelikusaba kogemata püksis.

Nii või naa?

Matš läks pigem Na.

Nädalavahetusest ka.

See tõi rohkelt elamusi. Valik neist:

Ühepäevakohvikute päev oli väga tore, kuni mu telefon leidis märja haua.
Et fotokas on vist kutu, oli selleks ajaks juba teada (tänaseks on fotokas veel kindlamalt kutu). Kuna olen kõik oma tegemised ja nägemised üles klõpsinud, oli väga imelik äkki käed rüpes toimuvat jäädvustada. Mu mälu on nüüd ära?

Kuri Proge oli üle aegade üks väga imelik üritus. Arvasin, et seal on kõik omad, istuvad ringis ja siis me lähme ja ei saa midagi aru. Tegelikult oli rohkem perede/paaride nostalgiaüritus, liigsed kilod (mulle meeldib mõelda, et Urmo ütles selle kohta diskursuste kuhjumine) ja oopelaskoonad. Nii kui bändid lõpetasid, kadusid kõik öhe, peamiselt kadakate vahele telkidesse. Üks mees kukkus hiljem grilli vastu pea lõhki ja kiirabi tuli ja viis ta kaasa. Siis oli kellelgi Birgitil kott kadunud ja pärast oli ta ise kadunud. Muud ei juhtunud. Jube hea hamburger oli seal.

„Murdlainetus“ Suursadamas. Nädal aega pabistasin, et äkki sajab ja kõik oligi väga halvaendeline. Mul olid kummikud jalas ja talvejope kaasas. Siis ma tundsin end üsna nigelalt, kui presidendiproua rihmikutes varbad mu eest läbi läksid. Samas oli suur heameel ka – need reserveeritud kohad me kõrval tekitasid mus suurt elevust ja meelekindlust, et alla presidendi ma ei lepi. Ja ta tuligi!

Pärast teatrit esines Kärdla jaanitulede traditsioonilisel autolaval Eliit. Isegi mina sain aru, et heli oli halb, pool kontserti timmiti seda paika. Duo Toomas Hendrik ja Luukas Kristjan oma beežides mantlites olid toredad, Luukas oli eriti fanki.

Aasta pick-up line

„Tere, punamütsike! Sind ei olegi veel ära söödud?! Ma olen Euroopa kõige kõvem hundu!“

„Mis selle oranži peaga nimi oli?“

Olen nüüd palju rohkem naine kui enne, sest nägin ära „Seks ja linna“ filmi, kuid Louis Vuittoni fenomen on mulle endiselt mõistetamatu.
Ei tea, kas süüdi on Kärdla kino puupingid ja Konsumi snäki- ja joogivalik, mis terve seansi krõbises ja sisises. Või et ma ei olnud koos kolme sõbranna, kontsakingade ja elamust pehmendava padjaga.
Publikuhuvi ei saanud mitte võrreldagi PÖFFi omaga, kui ma vahel umbes viie inimesega saalis kössitasin. 15 minutit enne filmi algust oli alles kolm piletit, pärast mind oli kaks. Mu kõrval oli üks kutt ja ma ei saanudki aru, miks ta seal olema pidi, sest ta mängis kogu aeg telefoniga mingit mängu.
Film mulle meeldis, sest mulle meeldib kinos istuda ja filmi vaadata. Ühtegi pisarat ei valanud ja valjusti ei naernud. Paar õpetlikku seika oli, kui õppefilmina jäi siiski nõrgaks.
Ei saa aga öelda, et emotsioone ei olnud. Tugevaim neist see, kui tuled lükati peale ja see puupingireaalsus (plätud + püksid reaalsus + üksi kinos) kaela vajus.



Kui keegi teist mulle sellise Louis Vuittoni koti jõuludeks kingib, siis ma tean, et see maksab ligi 60 000 krooni ja ma püüan selle rahaks teha ja maha reisida.

Teadagi miks

Meenus paari aasta tagune Airi sünnipäev.

Kus me Madisega läksime restorani kööki süüa tegema ja ma lasin jalga suure hirmuga, et see ahi lendab õhku meie käes.

Kus õhtu edenedes ei jõudnud ma laua (kus tavaliselt VIP asub:), vaid lae alla.

Ja kui ma pärast otsisin omale voodiriideid, tundus väga okei, et kapis magas üks tüüp riiuli peal. Võtsin padja ja soovisin talle head ööd.

Pildi peal ma ja möllueerik:

Turvakontroll Kärdla lennujaama moodi

„Kus sa nii suure kotiga lähed? Puhkusele? Kuhugi kaugele?
„Kuidas siis elukene läheb?“
„Sul ka kodus käidud nagu niuhti!“
„Noh, tööpostile minek?“

Fairy

Iga perenaise unistus - Suur FAIRY Vahupidu!








Mälupilt 1: Vahupidu "Club Willas", kus lauajupiga aeti diskoripuldi kohalt vahtu alla. Alguses oli vaja muidugi pirtsutada ja pärast vahu sees püherdada ja Otikale ujuma minna:)
Mälupilt 2: Warmdusherlased Pärnu rannas.

Tšilling

Reede

14 aastat suutsin õllesummerit vältida ja kui 15. aastal lõpuks läksin, siis muidugi meeldis.
Ilm oli soe. Sai rahulikult jalutada, ilma et igal sammul tuttavaid kohtaks. Õieti polnud neid alguses ühtegi, alles Franz Ferdinandi läheduses hakkas neid siginema.
Venelasi silmasin vaid benji sabas ja parukaga „naljamehi“, keda kõik õlleka foto- ja videoreportaažid täis on, ei hakanud esialgu üldse silma.
Oli tõesti kõigi jaoks midagi – vaata Katrin Väli aeroobikat, naudi lattet või aja moeklubis geeliga tukka püsti ja vihu reidipilte teha.
Nicht ganz normal, aga põnev oli seda näha ja imestada.
FF oli hästi ilus elamus. Ma nüüd ülbitsen, a lollid olete, kes te kohale ei tulnud.
Ja mulle meeldis see fanki tädi, nii 60+, kes keksis sama hoogsalt kui kamp moekaid soome FF-fänne, keda bändi kõrval vaimustas samaväärselt see, et jooki sai kahe euro eest.

Laupäev

Killingi-Nõmmel viskasid kaitseliitlased viskasid nalja (minu kulul pole see muidugi keeruline) ja poemüüjad näitasid, millise kergusega läksid nad kaasa selle veidra kaadri huumoriga, kes uksest sisse vooris.
Keegi ei tahtnud iga su liigutuse eest raha – parkimise, telkimise, ööpeo eest. Võtsid oma moona ja lesisid laisalt. Igav? Ei, mõnus.
Võisin rõõmu tunda oma tööalase hooramise üle, sest ootamatult paljusid normaalseid ekskolleege sattus teele.
Muusikaliselt ootasin Guruharki. Isegi tundus, et aeglase kohalekulgemise pärast jään sellest ilma.
A jah, juba enne platsile jõudmist kuulsin Liivistelt seda, et Guruhark ju ei esinegi (ma vist olin ainuke, kes seda ei teadnud, kuskohas ma elan?!), sest Edy läks Miamisse (teistel andmetel Barcelonasse) ja ei teavitanud sellest bändi, rääkimata festivalikorraldajatest.

Muusika - kompott nagu ta oli – on mul veel poole seedimise peal.
Soomlasest filosoofiamagister, kes on sunnitud elama proleelu ja töötama vabrikus, publiku elustanud ameeriklane (huh, see oli lahe!!). Pilbaspeened läti mehed, kuldse jopega kutt mäki taga mõjus kui tulnukas. Rämedahäälne saksa/lõuna-ameerika mutt, kes nõudis viina ja oleks pidanud minu meelest palju rohkem laulma. Uuhhääääöööö....

Kohalikest kuulajatest moodustasid silmapaistvama enamuse vanemas eas joodikud,
kes:
a) elasid täiega kaasa;
b) muretsesid, miks keegi täiega kaasa ei ela või
c) ei saanud oma umbjoobe tõttu mitte millestki enam aru.

Kohalikku noorsugu oli hiljem näha kultuurimajas ja nad oleks tahtnud natuke tavalisemat diskot, aga seda ei pakutud.

Ilmarsi piltide link ka, vastab üsna sellele, mida minagi nägin, aga mitte päris.

Pete

Mulle meeldib Pete Doherty.

Kohvik Boheem

Kui ma elaks endiselt Kalamajas, siis ma passiks päris palju Boheemi kohvikus.
Asub Balti jaama turu taga Telliskivi peatuses, Kolmest Lõvist sutsu edasi.

Soovitan.

Hinnad löövad pahviks ehk odav on ja vähemalt eile oli vastuvõtt nii hea, et isegi rattad lasti tuppa.

Neil oli koduleht ka, a hetkel on see kuhugi kadunud (vaata Rada7 juttu) .

No tere, Pärnu suvi!

Basshunter ja "Boten Anna". Ei tea, kuidas see lugu minust ringiga mööda on läinud, a eile ta tuli ja tunne on hoopis teine. Geniaalne lüürika.

23. juunil saab Basshunterit nautida ja hulluda Pärnus.

Kui sellest veel vähe oli, siis siin on veel.

Otsin olematut võtit või muukijat

Ammu pole saanud ajada oma lemmikteemat - olmehala.
Aga reedest saati on postkast kinni olnud ja tänaseks on kindel, et asi pole selles, et ei jaksaks seda lahti teha. Või et oleks kolinud või korterinumbreid ümber mängitud.
Postkast nr 11, millel pole võtit ja mis on aastapäeva lahti tolknenud, on lihtsalt lukus. Müstika.

See tähendab seda, et ma ei saa elada oma tavapärases postikana-rutiinis ja vaadata, kas kirja on (ehk siis võtta sealt kinga- ja mööblipoodide pakkumisi, arveid ja vahel ka sõprade saadetud postkaarte).

20. juuni: jee, mitmevärvilisest sildist oli ikka kasu, postkastiluugid jälle valla! :)

Uued kalossid

Elu Järvakandi poe taga on läbi, pea juustesse kallatud jookidest pestud ja küünealused puhtaks kraabitud.

Reede oli otsustatud, kui ma avasin autos oma esimese sinise joogi ja murdus täielikult, kui mängu sekkus tasuta jäägermeister.
Edasine metsikus oli juba sama kindel kui formaalne loogika.
Klaarisin soomlastega vana jama ära ja rokkisin eelmise korra eest ka.
Eläkeläiset:
Pildi pealt ei ole väga hästi aru saada, et see jalgadealune ei ole mitte põrand, vaid lauad, kus olid pillid ja ohtralt alkoholi. Ja siin pildil siis kelmikad taustatantsijad (väidetavalt Kotiteollisuuse kutid, mina neid ei tunne):

Ja kogu möllu ilu juures ei kaotanud ega lõhkunud ma mitte midagi ära, jope sain poriseks ja vaid ühe sinika ka (tänu sellele, et ma elasin pooleldi laval).

Laupäeva õhtul mõtlesin umbes tund aega välja seda, et lähen platsi peale plätudega ja kannatan nendes nii kaua, kuni varbad krampi lähevad. Ja siis panen jalga kuivad sokid ja päeval märjaks saanud tossud ja igaks juhuks on kaasas veel ühed kuivad sokid.
Siis läksin ümber nurga poodi ja ostsin kalossid. Poes kohtasin ma kustuvat Andret, kes oli öösel oma kodu ukse eest leidnud festivali kutse (jumal saatis?) ja hüperaktiivset neiut, kes arvas, et ma peaksin käsitööd tegema ja ta käepaela kokku õmblema. Musta niidiga, sest valget poes polevat. Hetk hiljem oli ta liitunud juba "kõike saab parandada teibiga"-koolkonnaga.

Kohustuslik The Falli pilt siia otsa:

Võrreldes punklaulupeoga, kus valitsesid kah mustadega riietega inimesed, oli Rabarock ikka palju-palju rohkem päris.

Laulumaias soomlane põrkub bürokraatiaga

Olen küll möelnud, et võiks 24 tundi olla rikas vene küttekutt, briti indibändimehe naine või valge hiinlase küüsis Kopli junkie, aga täiesti ootamatult kukkus sülle võimalus olla hetkeks soomlase kõige suurem sõber. Keegi peab ju aitama karaokekataloogist “Saarenmaan valssi” üles leida ja laulusoovi sedelile kirja panna, sest jalkamatš on kõriõlituse liiga pikaks venitanud.

Glamuuri on Hiiumaal ikka vähevõitu, Hiiumaa rokib

Neljapäeval Ferré show'l kujutasin ette, et ma olen siuke teist-korruselt-moefotograaf:

Ja laupäeval kehastusin rallifotograafiks:

Ralli vahtimine on jõmm-subkultuuris hinnatud ajaviide, pildil plätud ja pohmell:

PS. Pean ikka ütlema, et see jõmmikontsentratsioon oli Kärdlas laupäeval ikka vapustav.

Ja ühte asja peab veel rääkima, olgugi et vana eestlasedki teadsid, et kui inimene kukub, siis pole ta üldse nii šeff enam. 
Ma tulin ju maale, et esimest korda rulluiske proovida. Ja juhtus nagu juhtus - enne kui ma üldse Hiiumaale oleks jõudnud, käisin aparelli peale kõhuli. Uskusin peaaegu lõpuni, et jään püsti, aga ei jäänud. Kuigi intsident juhtus hetkel, mil kogu mass saarele vajub, oli mu põhiküsimus see, et kas püksid jäid terveks. Jäid.
Hiljem selgus, et jalad ka. Ainult sinised on.
Panin fastumgeeli peale ja jaksas naabrimehega Paargusse minna küll.

and 12 points go to....

...Keri!



Veel pilte Eurovisiooni-reisist Kerile.

Väikeste naised on lollakad (aga seksivad hästi)

On jah muru rohelisem ja taevas sinisem, õunapuuõied roosakamad, tee siledam, õhk värskem, aeg aeglasem, isegi medõde tabab veeni valutumalt.
Rattakorvis on kolm piima, õunakook ja keedetud keel. Poes oli vähe inimesi, sest ilus ilm on ja naised müttavad aias bikiinide väel. Soe on ju, 12 kraadi. Peksavad seal siis üle aia keelt, makarooonidest kollakat. On suur Selveri avamise ootus – Selveris on nii palju käterätte, et iga hiidlane saab 10 tükki ja toidupoes on sellised asjad, mida keegi veel näinud ei ole.

Kodus läheb varba otsa kaloss ja istumise alla jalgratas, millega pole dilemmat, kas pidurdada jalaga või käega - pidurid puuduvad. Metsas sõita hästi ei saagi, tee on rohtunud ja langenud puid täis. See-eest on piibeleheväli ka märksa suurem.

Lennujaama tuleb liinibussiga minna, sest keegi peab ju kartuleid ka panema.

Laul ka.

I love fashion TV

Mul läks laul meelest ära. Täiesti meelest ära. Mäletasin, et vaatasin seda umbes aasta tagasi. Yahoost. Päevalehes tooli peal. Kedagi toimetuses eriti polnud. Hästi palju kordi vaatasin. Hästi meeldis. Meeles oli, et videos oli punast värvi ja sahtleid ja mitte ühtegi sõna ei meenunud (ümisen guuglisse siisvä?).
Ja siis ükspäev vaatasin ftv-d ja ütlesin, et oh, äge lugu, kuidagi jube tuttav.
No muidugi, seesama mäluaugulaul. Vaat, kuidas elu mängib kaardid kätte.
Siis ma muidugi ei mäletanud, kuidas ma videot blogisse saan panna.

Maximo Park ja Apply Some Pressure, palun:

Rock`N`Ball

Täna hommikul kostis akna tagant selline rögin, nagu oleks kokku sattunud Loits, Taak, Tharaphita ja veel midagi.

Vahele kostus venekeelset teadustamist....победа... hilinenud 9. mai tähistajad? команда.... sport?

Läksin staadionile asja uurima. Ronisin aiaaugust läbi ja pidin kohe palliga vastu pead saama.

Lava peal tegid väikesed vene poisid ihu ja hingega kõva lärmi, pool rahvast tšillis ja teine pool tagus jalkat.

Ühine joon oli neil see, et kõigil oli nagu teine päev ja õlu läheduses. Ühtegi tuttavat nägu peale Riho Baumanni polnud.

Täiega lahe, ma ütleks.

Guugeldamine on elu ja selgus, et toimub Rock`N`Ball XXII ansjaamblite Un-Real, NoWaDays, Ceremonial Perfection, Green Spirit, Loxodrome (Austria), SHAK, Mainswitch, Duhov Den, Sinister Blessing, LaMaFaFa osavõtul.

Hea kolmekihiline läbilõige kohaletulnutest: rögisevad jõmpsikad, tulihingelised fännid ja jalga tatsuv vanaema:




PS. Ma ei tea, miks see pildiriba sinna teise pildi kõrvale läks ja nõme on. Tegelikult peaks olema allpool ja suurelt. A noh, eks ma tegin seashore's ka pool tundi punast ristikest foto peale. Kõigile ei ole antud seda fotovärki.

Eino kena küll!

Nädalavahetus läks nii hästi, et täna hommikul polnud enam meeles, mismoodi tööarvutisse sisse logida sai.

Vahepeale mahtus rattarännak Paljassaare poolsaarele, kus Tarmol läks kumm puru ja eksisime Tallinna Vee majade vahele ära. Üks lahke autoparandaja laenas pumpa ja seletas, kus on aiaugud ja kus tõkkepuud, mille alt saab läbi.

Pildi peal pole Tarmo, a üks traktor seal linnuvaatlustorni juures, kellel on ka kumm puru:


Reede õhtu tuli Muhus saunaõhtuga ja öö Orissaares klubikülastusega. Seal mulle meeldis väga ja ma ei nutnud isegi siis, kui mu jopevarrukasse ja teksaspükstele voolas kandikutäis jooke sel hetkel, kui üks möödaminev kutt tahtis öelda, et vaadake, ma mängin kelnerit.

Siis oli vaja juba ärgata, et Saaremaa ära kasida. Bensukas andis üks mees meile 1000 krooni, sest ta tahtis anda.

Õnneks jäime hiljaks ja vabanduskõne peale selgus, et Tagamõisa juures on juba kõik koristatud. Et mingu me Kihelkonna vallamaja juurde. Seal juhatas vägesid Tormis. Tormis oli suur ja kõhukas ja tähtsa olemisega. Minu arust oli see paras kaos, a Tormis üha jagas tiime ja kotte ja prügipaiku. Meid pani ta pani ühe teise tiimiga kokku. “Ma lähen valla Mazdaga ees, te sõitke järgi,” ütles brigadir Tormis ja pani valla Mazdaga ajama, nii et tolmupilv järgi.

Ilusatest kohtadest sõitsime läbi. Lõppvaatepilt oli siuke, et oleks ma seda ette teadnud, oleks see kodumaa- ja puhtusearmastusega 10:0 teinud.

Eterniidi kohta ütles Tormis, et seda ärgu me puutugu, seal võib juba elu all olla (rästikud) ja rauda pole mõtet ka koguda (las metalliärikad tassivad ära). Niisiis jäi lõputult sodi, ebaõiglaselt palju usse ja sisalikke, sisalikud on tegelikult okeid, sest neil on jalad all. Ma usun, et komodo varaanid oleks ka mulle okeid, sest neil on jalad. Pildil Suur Madu ja krokodill:
Mul oli üsna kohe Kopp Ees 2008. Tõesti, foobik kisas üle poole Saaremaa ja muul ajal vahtis suu ammuli, kuidas tibid müttasid ussihunnikus ja ei teinud teist nägugi.

Teistel oli kella kolmeks lihtsalt Jätame Prügi Metsa 2008.

Pärast muidugi selgus, et tegu oli nõukogudeaegse prügimäega, kuhu sõjaväelased oma kola viisid. Jõuavad siis 15 inimest 4 tunniga koristada seda, mida terve jõuk 50 aastaga kokku on rassinud?

Lõpetuseks näete, kuidas mu kummik mätshis ohtlike asjade kotiga (millest oleks saanud hea õlapaeltega kleidi).

Ja mina Saaremaaga:

Prillid on Chanelid, eks ole. Ehtsad.

Harilik killukonn

Rahapadari pikad päevad

Selle pildi peal on öö ja auto maja ees pilkases öös.
Ega see rahapadari kärpetöö kerge ole....

Lasanje 69.-

Kompressori vastas Rataskaevu vastas on uus Itaalia koht. Kutsuvad menüü ja pakkumiste kriidikritseldused ja hõrgutised väljanäituseks.
Tüüpilises "kuhu minna?" kõhutühjuses tundus igati hea mõte sisse astuda.
Istutasime end maha, et palun süüa.
"Me oleme ainult kolm nädalat avatud, ei, sooja toitu veel ei saa."
Niisama lööögastavat jooki ka ei tahtnud, eilsete kaheksa-tsee-elliste mõju veel kestab (kerges hullu homoseksuaalse soomlase kastmes).

2 tilka

Haigusega tiuks ja pannkoogiga jänes.

Säh sulle tikrit

Reedel oli vaja klubisse minna, aga ust ei leidnud üles. Ja see ei juhtunud Londonis ega Bangkokis, oo ei.
Tartus, Taaralinnas.

Lisa: läksime hoopis zavoodi. seal ostsid inimesed oma viimaste kroonide eest heinekeni kolm-kahe-hinnaga õlut laua täis ja siis keegi kukkus laua otsa. ja seal kakeldi kole palju. "toiduahel" on kenasti paigas - kõigepealt kolgib omanik, siis kohale vuranud turvamehed ja lõpuks politsei. kui hästi läheb, saad kõige enne mõne kampsuni käest ka.

Ma ei näinud kedagi

Kilulinnas oli suur päev – Paris Hilton ja Mart Viisitamm olid korraga platsis.
Ma ei näinud kedagi (Madis Petersoni "need ei vaata tagasi" viisil).

Kui Valli tuli üks bedwetters ja üks ninja, tekkis ikka lootus, et Paris tuleb ka ja võtab ette millimallika, selle turistiriituse. Tarmo teatas, et misasja, Parisel ei ole stiili, ei tule ta kuhugi. Õige küll...
Aga ekskolleeg Paris oli nagunii, pole muud vajagi:)

Enne õhtul oli vaja kuhugi minna ja uudsuse huvides ütlesin, et lähme Švejki. Et see on selline suur ja hull koht, õhtu edenedes lauldakse laua peal „Õllepruulijat“.
Noh. Alguses oli kaks laudkonda veel, pärast kadusid needki. Baaridaam sai isegi aru, mida me rääkisime, aga vastu seletas kehaga. Võib-olla oli päris tšehh.

Miks müüakse Eesti kliimas nahktallaga jalanõusid, iseäranis saapaid?

Kontsaplekid on ju nagunii ühekordseks kasutuseks ja järgmine käik on juba kingsepa juurde.

Spaa-ma

Tegin oma aasta liinitöötaja auhinna spaakülastuseks nagu kord ette nägi. Kuna valida võis kõikide meie maa spaade hulgast, oli valik keeruline. Tahtsin Saaremaale, sest see tundus nii spaamaa.
Tagantjärgi isegi arusaamatute argumentide järgi langes liisk Grand Rose'ile, mille kohta epl hiljaaegu muide kirjutas, et see on siitkandi parim.

Nagu ikka - pika etteplaneerimise peale läks see käik just sellisele nädalavahetusele, kuhu tekkis niigi miljon seltskonnaüritust. Ja just selleks vahetuseks olid kõik lennukipiletid välja müüdud ja kodulehele ilmus uudis, et koolivaheaja puhul muutub Grand Rose SPA vahvaks muinasjutumaailmaks. Grrreat successss!

Läbiv roosiromantika meenutas mulle MTV Cribsist nähtud Pamela Andersoni kodu, mis ei ole nüüd küll kompliment. Telefon nägi välja selline, et see oli ainus roosimaalinguga, mis saada oli. Kardinad pidid üldse viinapuuväätidega läbi ajama.

Sulistamisruum (sulila:) oli mõnus, ümberringi asusid hoolitsuste toad ja see oli mugav. Õhtul näidati projektoriga seina peale Animal Planetit ja Steve Irwini. Kuid toatelekast RTL-i kahjuks ei näidanud, mul on ju „Deutschland sucht den Superstar“-sõltuvus.

Hea oli olla kooritud ja masseeritud ja küünlad põlesid. Soe niiskus siiski mu kriitikameelt päris ära ei hajutanud – hinnad olid röövlid ja teenindus kiilus kohati täiesti kinni. Hotelli juhataja käitus lahkumise ajal talumatult mõrralt, et lõpumuljeks jäi „vabandust, et tülitasime“. Tahtsin tagasiside ankeedi toast ära tuua ja demonstratiivselt ära põletada.

Ohtralt kiidusõnu läheb aga Kuressaare toidukohtade teenindusele. Kiire ja asjalik. Kõige parem teeninduse, hinna ja maitse kooslus oli Arensburgi restoranis (kus polnud peale meie mitte kedagi, aga oli ülihea kreembrülee). Kõvasti haibitud FBI mehe La Perla oli see-eest rahvast täis, aga toit polnud seda haipi ja hinda väärt, pubi mis pubi. Viimased pool tundi Saaremaal õnnestus veeta Tormiankrus, mille kohta bussijaama tädi ütles, et „see on natuke nagu õllekas, aga toidud on head“. See oli ikka kõige ehedam õllekas. Härrad arvasid mu kohta, et sellist naisterahvast Saaremaa peal ikka naljalt ei kohta. Ja läinud me olimegi.

Róisín Murphy - You Know Me Better

Kui ma 30+ olen, siis ma tahan saada Róisín Murphyks.

Mu kätel on noku lõhn

Nädalavahetusel tahtsin mõnda East Trading Wangi laulu leida, a avastasin Jõhvi ansjaambli Bollock`s BBB. "Tapke põllumehi", "Näita tisse" ja "Mu kätel on noku lõhn." See viimane lüürika oleks kui minu sulest, kuigi tegelikult ikka pole.

RB annab tiivad või siis mitte või siis väga hilja

Eile ma jõin kella üheksa paiku õhtul ühe Red Bulli. Ja ma üldse ei mõelnud, et viimati kodus nii 10 aasta eest energiajooki juues hakkas öösel lõpuks nii igav, et arvutasin ilma arvutita oma keskmist hinnet ja oma kaalutud keskmist hinnet ja...
Aga ei miskit. Poole filmi pealt unele jäädud filmide kollektsioon täienes Kariibi mere piraatide esimese osaga.
Ja tuimaks eestlaks arenemine või unearmastus lasi bullil mõjuma hakata alles kella 7 ajal, kui oli vaja tööle ärgata.
Ei mäletagi hommikul, mil ma poleks kella viie ja kümne minuti kaupa tund aega edasi lükanud ja ühe raksuga üles saanud. Ole sa tänatud.

forever young

Vaikne õhtupoolik ühes südalinna tugigrupp-pikapäevarühmas. Saabuvad kaks 30+ härrat.
„Kaks viina, kaks mahla!“ hõiskab üks juba poole käigu pealt.
Istuvad leti äärde.
„Oi, sina ka siin! Mis sa tahad? Kohvi?“ küsib seesama üks hoolitsevalt kõrvalistuvalt vanamutilt.
Mutike haistab, et pääseb teejoomisest ja teatab võidukalt: „ Kakteili!“
„Ja daamile üks kokteil!“

Mutike imeb oma kokteili.

Siis on teisel pool istuva halli vuntsi kord ohjad haarata: "Juba Anna Haava ütles nii, et nuss peab kestma surmani."

Moepolitsei võtab sõna

Lõuna Politseiprefektuuri ülemkomissar Indrek Koemetsa sõnul on noorjuhtide hulgas väga levinud selline vahtralehe paikasättimine, et teised juhid ei näeks, aga politseinikule saaks rääkida, et näe, ise ka imestan, kuidas klaasi küljest ära kukkus. ”Ilmselt on tegemist mingi häbi- ja põnevustunde piiri kompamisega, nagu näiteks moodsate ülimadala värvliga pükste kandmisel."

Keldrimajandus

Ajutise glamuuri kõrval on mu suur armastus keldriurkad. Peopaigad Enter ja Võitlev Sõna kunagi, Central Point praegu; veidra valikuga (ja kaua lahti) keldripoed, kingsepatöökojad ja taarapunktid. Kalamajas oli ses mõttes paradiis.

Ammu juba oli silma jäänud kingsepp Liivalaia tänaval seal Seebimulli majas.

Kingad näpus, astusin eile 17.50 uksest sisse. Väljas oli silt, et avatud kuni 19. Ukserägastik. Kingsepa koda lukus mis lukus ja uksel silt:


Läksin pesuvastuvõtja juurde. Ta oli seal kõledas tühjas ruumi üksi ja vait nagu ei käiks seal kunagi keegi. Ja suhtles minuga tüdimusega nagu ma oleksin päeva tuhandes klient. Jätsin kingad ja telefoninumbriga sedeli, et, palun, kontsaplekke vaja.

Hommikul oligi kõne: „Kingsepp siin, teie kingad on valmis, tulge järgi, aga täna me oleme kella viieni lahti.“

Kingamehe tuba oli veel vanakoolim kui pesumullil. Sepp ise küürutas midagi laua alt otsida. Upitas end püsti ja otsis mu kingad välja: „Panin seda kõige tugevamat siia.“

* * *

Võimlemistrenni ei saanud täna minna. Selle asemel tegin masohhistlikku raskejõustikku ehk käisin nädalavahetuse huvides toidupoes, samal ajal kui mitte millegi järgi isu polnud.

Nägin 1) kutti, kes rääkis lillkapsaga; 2) kutti, kes otsis 30 pakki michisid (10 tk igast maitsest) ja Kumakese ristsõnad.

Kuna City24-s oli pilt veel väiksem, tundus esimese viltuse vaatamisega, et müüakse Rannapaargut. Tegemist on siiski klooniga.

Puhkasin Levikas jalgu

Väljakasvanud juuksepahmakas ja puuduv esihammas "Kas ma võin sind katsuda?"
Mina: "Kas sul on käed puhtad?"
Juuksed-hammas: "Ei."

Lühised

Ma ei paku tööd
Täna helistas mulle mobiilile umbvenekeelne härra, kes pakkus end tööle.
Ta ei osanud öelda, kes just mulle helistada soovitas või kuhu ta tööle tahab. Lihtsalt pakkus ennast госпожа Oга'le tööle.
Igatahes saatis siis oma SV. Laia profiiliga õpetaja-keevitaja-ajakirjanik, kes on muuhulgas töötanud ka ametikohal „asetäitja pea toimetaja“.
Isegi eesnimi oli vigaselt kirjutatud.

Kuidas tutvuda kolleegiga?
Vaatasin, et töököögis katab lauda keegi uus nägu, kel paistab olevat sünnipäev. Soovisin õnne ja tutvustasin ennast.
„Ahah...“ sain vastuseks. „Aitäh.“

Ja unedest
"Ma nägin unes, et hommikul ärgates pärast mingit joomist olin ma sinuga ihastesse läinud kõndima ja seal maimetsa kohanud. maimets andis meile mõlemale lõuga ja pildistas kogu aeg, et pärast blogida."

Róisín Marie Murphy

Roisin Murphy on laulja, keda olen oma viimaste aastate elus kõige rohkem kuulanud. Eile kuulasin ka.

Meeste arvates oli põhitegija ikkagi Op:l Bastards. Ja selle vastu sai nende arust vaid asjaolu, et Roisin ei kandnud rinnahoidjat. See-eest kandis Roisin muid asju. Kindaid, mütse, seelikuid ja näiteks ka keepi, mille ta jalge vahelt läbi sikutas ja ette püksivärvli külge kinnitas. No mida, pagana äge mutt ikka.

Hea oli vahtida, kui ebatraditsiooniline on Roisin oma traditsioonilises ilus. Kõik need liigutused ja lollused. Võrreldes Molokoga, mida nägin viis aastat tagasi Hispaanias, oli Roisin nüüd palju rahulikum või siis mina. Võimalik, et see esimene kord oli ikka nagu esimene kord - seda ootamatum, seda rabavam.

Minu ihu ja hinge paitasid eile eelkõige Moloko-aegsed “the truth ja “forever more” ja esimese plaadi “sow into you” ja muidugi “ramalama [bang bang]”.

Ja ihu vastu nühkis löpuks ka üks kutt, kes viimaste lugude ajal ärkas, st tõstis käes taskutest kõrgemale.

Muljeid, tundeid, mõtteid pungil oli see kontserdiõhtu. Hommikul kahe jalaga maas tööle tammudes mõtlesin, et ma võiks ka ametilt olla see Roisini riiete-selga-aitaja ja kampsuni-riidepuule-panija ja plärukeeraja.

Leemekulbiliigutaja mõtleb

Probleem oleks üks hea supinimi.

Kikujutt

Tänavuse aasta tippsündmus oli kohe üsna alguses, kui ma unustasin (õigemini ajasin päevad sassi) ära kiku juuksuriaja, mida ma ilmatu aja ootasin ja pean nyyd olema juuksekoll. Sama ajal läks mu mac ravile ja sinna ta jäi.

Siis sündmus nr 2 - mul löigati hammas ära. Libistasin mõnda aega püreesuppe ja jogurteid ja mõtlesin, et kas alkohol on lubatud. Täna võeti niidid välja. Ja öeldi, et tuleb uus hammas panna. Mõtlesin, et näen nulle valesti, aga silmad on mul rohkem korras kui hambad. 20 000 kr. Eee.. ma saaks selle eest 6 korda lennukiga Münchenis käia, viis jalgratast, kaksjapool Ford Sierrat... Kirurg veel lohutas, et pole hullu, maksta saab kahes osas. A ikka ei tundu, et see õiglane vahetus oleks. fff-ff-fastik!

Aga head ka. Netist tellisin asju ja kõik mahtusid pähe ja jalga. Mis on paras müstika, et poes proovides ei sobi midagi ja läbi neti mitteproovides on kõik jumala okei. Onju imelik.

Permanentne PMS

Ma olin vist viimane eit, kes sai teada, mis on PMS. Mitte omal nahal, a lühendina. Ma arvasin kaua ka, et RHCP on nagu PCP või nii.

Ma polnud seda PMS-i isegi märganud. A kui ma naistekasse tööle läksin, tuli uusi muidugi teadmisi nagu varrukast. Kas oleks aeg midagi jälle teada saada?

Nii ma siis ootan siin reede õhtul seda väljareklaamitud tormi, et ma saaks p*rse pista need patareid, mida linnavalitsus tormi ajaks käskis varuda, sest taskulampi mul pole.

Hambutud naljad, a mis teha, kui suu on tamiili täis.

Jeesus otsib korterit.

Väljavõte SL Õhtulehe veebist.

HEAD UUT!

Meil tuli see Emajõe ääres ja pärast käisime genialistide klubis, kus kõik oli väga mõnus ja hipi.
Ainult naistevetsus ajasid pisikesed tüdrukud sellist juttu, et jooksvaid sukasilmi saab peatada tati või - veel parem - menstruatsiooniverega.

Ja Turu tänava Statoil oli hommikul suur hitt, mustade sulejopedega kutte oli seal järjekorras rohkem kui üks.

Kohustuslik ilmahala

Mõtlesin, et tõstan kardinad radikate kohalt üles ja siis hakkab soe. Mõeldud ja peaaegu tehtud ka. Aga viimases lõpus tundsin, et radikaribide vahelt puhub tuult sisse. WTF!
Siis avastasin sealt juurest veel pappi ja kangast. Keegi on püüdnud seda auku lappida, a no WTF ikka.