Suur reede

Kulleri kell

Ootasin pakki.
„Kui me oleme toote laost teele saatnud, saadame vastava kinnituse meilile. Kui toode jõuab Eestisse, saadetakse Sulle SMS. Järgneva 24 tunni jooksul helistab kuller ja toob toote Sinu märgitud aadressile.“

Mingit SMSi ei tulnud ja muidugi käis kuller täiesti etteteatamata ukse taga just sellisel hommikul (kell 10:12), kui olin parajasti tunniks ajaks kodust ära. Kuller ütles, et saab õhtul pärast viie uuesti tulla. Mina ütlesin, et tulgu siis viie ja kuue vahel, sest pärast seda olen jälle lennus Kedagi ei tulnud. Seitsme ajal helistas kuller, et unustas ära ja siis tuli meelde, kui bussis pakki nägi. Leppisime uue katse järgmiseks päevaks.

Hommikul 9:12 tuli sõnum, et DPD kuller toimetab paki kohale kell 11-13. Samasisuline meil oli ka postkastis. Mnjaa, meeldiv, et nii täpselt ja nii.
Ma polnud veel jõudnud ootama hakatagi, kui 10:10 oli kuller kõpsti! kohal.

* * *
Muidu vaimustun lootuvastamisest ehk Shazamist (pakaa, ümisemine ja lüürikaguugeldus!) ja olen niisama kriisis.

Rewind

Mitu korda olen ma seda lugu kuulates Liverpool Streeti pidi mäest üles rühkinud tööpäeva poole, pea vatis ja vunts higistamas?
Retooriline küsimus.

Aplaus

Kui sul on minu filmimaitse, siis sa ütled, et "Café de Flore" on täpselt see, mida sa vaadata tahad.

Kuula mussi ka, eriti Matthew Herbertit (miks ma nüüd enam seda youtube'i kasti siia enam monteerida ei saa?).
* * *
Vaatasin Jean-Marc Vallée "C.R.A.Z.Y." ka ära.
Jean-Marc Vallée filmid ON minu maitse.

Soe

Päeva kompliment tuleb edukalt riigiametnikult: "Sinu toa soojus kompeenseerib selle, mis sul inimesena puudu jääb."

Päeva küsimus tuleb mult endalt: "Millal minust perverdimagnet sai?"
Üks vihje siin.

Usk

* * *
Maailma kõige parem tunne on see, kui usk on tagasi.
"Kui on tahtmist, kui on usku, kõik on võimalik." Chalice teab, millest ta laulab.
Ja ma tean ka.

Mis tegelikult loeb

Üksöö vaatasin filmi nagu mulle ikka meeldib vaadata. „The Impossible“ on 2004. aastal Kagu-Aasiat tabanud tsunamist. Õigemini oli see mul hommikukohvidoki „Tsunami: Caught on Camera“ järellainetuseks, mis jäi painama (ja painab siiani) ja vaatasin siis mängufilmi ka ära.
Kuuldavasti peaksid ka meesterahvad selle ilmvõimatu filmi peale vähemalt kaks korda nutma.
Mitu pisarat ma valasin?
Null!
Hõk.
Südametu oli olla, et kuidas ma siis tõesti ei tunne midagi. Seda ju olen küll viimasel ajal palju tundnud, et mul on kuskil sees suures koguses midagi, mis on seal kinni ja välja ei tule (pekk?). Mõtlesin lihtsalt, et rahaga sa ikkagi emotsiooni ei tee. No grimmi saab kõvasti.

Eile oli vabariigi aastapäev ja paraadile ei tahtnud ma minna. Tõin ära kringli, mida hiljem punaste huulte vahelt sisse lükata. Tõin ära uue Anne & Stiili, millel on ilus kaas ja minu toidulugu sees. Pildistasin sinist taevast, sest on ebanormaalne, et see on täiesti sinine. Vaatasin, kuidas inimesed kõnniteel kukuvad, ja vantsisin Vabaduse väljakule.
Õhujõud lendasid parajasti üle platsi nagu missioonil porikärbsed. See oli väga ilus, kuigi isegi suvaline kole kajakas tegi jõulisema etteaste.
Passisin kõnnitee serval ega näinud eriti midagi nagu arvata oligi, möödakäijad nügisid. Sõjaväeautod sõitsid aeglaselt mööda. Eestile tüüpiliselt oli vaikne. Ainult mõned lapsed vadistasid, sest nad ei ole veel vaikima õppinud.
Siis hüüdis üks noor sõdur veoautost: „Elagu Eesti!“
Sellest piisas. Hea, et mul päikeseprillid olid.

Tegelikult on minu muutuvas maailmas jutuks hoopis mäluprobleemid ja korrigeeriv pesu.

PR-ekspert

Ühe suure telekanali piirkonnajuht lansseerimispeol: „Mida te meie kanalist arvate?“
Mina: „Pole aimugi, mul ei ole telekat.“

Kiitus (ehk nädala "dialemma")

ettekandjale:
„Arutasime siin lauas enne, et teie olete kõige parem teenindaja. Teil tuleb see kõige loomulikumalt välja. Olete vist väga palju silver service'it teinud?“
(väliskülaline Eesti parimas restoranis) 

* * *

kirjutajale:
„Sa oled tabanud minu iroonilist olekut ja seda juhtub pigem harva :-)
Lugesin ja naer kippus peale ja tundsin enda ära ka.
Su tööstiil on nii nauditavalt eriline, mingit intervjuud ei teegi, aga ometi oled kõik teada saanud ja ka tähele pannud. Hea lugu, mulle väga meeldis.“
(tuntud teleajakirjaniku tagasiside)

Kiri jõuluvanale

Tere, jõuluvana!

Palun pane Google'isse Donal Skehan.
Kas Sa saad jõuluks tuua? Ta jõuab selleks ajaks veel kosuda ka.
Ma luban senikaua hea laps olla ja palju õppida ja loodan väga, et see pole mingi "Ära hinda raamatut kaane järgi"-keiss.

Head aasta jätku,

Tiiu

PS. Ma tean küll, et Sa elad siin meie majas teisel korrusel;) Ja kaas on selline:

Sent pooleks

„Tere, palun kolmekümnene karp 400mg Ibumetini,“ küsin Stoki juures olevas Apteek1-s 1. veebruari õhtul. Ulatan ISICkaardi, millega saab käsimüügi ravimitelt 5% soodustust.
„3.57.“
„Kuidas see hind nüüd niiviisi tõusis, kui letis olevale karbile on märgitud 3.44?!“
„Ju siis on vana hind jäänud,“ on apteeker resoluutne.
„Võiks ikkagi ju ära parandada, kui hind on muutunud...“ Seda enam, et valuvaigistid nii meetri kaugusel kassast ja apteek ise pisike.
„Selge. Kas ma siis nüüd tühistan teie müügi, p r o u a?!“

Väljavõte Apteek1 kodulehelt:
Apteek1 on professionaalse apteegiteeninduse kaubamärk, mis ühendab 177 apteeki üle Eesti. Pakume apteekide külastajatele asjatundlikku nõu sobiva ravimi leidmisel ning üllatame kliente sooduspakkumistega. 
Nõus, 13 sendi eest sai üleolevat suhtumist tõepoolest üllatavalt suures koguses.

Jaanuar

Positiivseks mõeldud jaanuar möödus linnutiivul. Vahel ei käinud päevade kaupa õues ja vahel käisin ka. Otsisin tööd, korterit ja elu mõtet nagu ikka. Sotsiaalselt käristas jaanuar mind ribadeks, ujutas igasugu infoga üle ka (üks aastahitt, üks vürst, üks eurovisioonivõitja, kaks tööintervjuud, kolm sünnipäeva, pikad jutuajamised vanade sõprade-tuttavatega).
Ostsin voodipesu ja punase huulepulga. Tänaval ei kukkunud kordagi.
Kuu lõpuks silendas "Nooruse maagia" mu nägu ja sain kolmepäevase migreenihoo. Imelik, et valu on vasakule kolinud. Oimukohad on ikka veel hellad.

Homme on järjekordne toidulugu ja laupäeval Pädaste.
Olen asjade käiguga rahul.