Ükskord ma mõtlesin, et Brian Molko võiks seista toanurgas ja aeg-ajalt ma pühiks tolmu ta pealt. Poleks altar, niisama sisekujunduselement. Et tühja sest muusikast.
Kehva tujuga olen tegelt väga palju Placebot kuulanud, sest sellise „tapan ennast ära” ängi peale kaob tusk üsna kiiresti.
Peaks minema kontserdipiletit ostma, ikkagi vana lemmik. Ja selle peale vana ving, et äkki mu lemmiklaule jälle ei tule ja on muidu nõme.
Riiga ma kunagi neid vaatama ei läinud. Õigesti tegin, sest kutid olid seal, tuuri viimasel kontserdil rihma ikka väga lõdvaks lasknud ja pärast lapsikult jonninud.
Hispaaniasse Benicássimi läksin ma Moloko ja Placebo pärast. Ja täiesti arusaamatul kombel sattusid sel jurakal festivalil mu kaks soosikut täpselt ühel ajal esinema. Eri lavadele muidugi.
Arvestasin, et olen Moloko ära ja siis jõuan veel Placebole. A no pagan, valearvestus, pealavale oli kahe bändi vahele pikem vahe planeeritud.
Eks ma olin siis noorem ka ning nabarõngaste ja silmapliiatsi-silmadega morbiidsed meesfännid mõjusid ehk sügavamaltki kui bänd ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar