Rahvas muidugi seisis püsti ja aplodeeris. Kohtunikud ka.
„Sa pead hakkama endasse uskuma,“ kommenteerib žürii. Noor laulja saab järgmisesse vooru, sest ta on ülepeakaela annet täis ja väga ilus ka.
„Sa pead endasse uskuma!“ kuuleb veel edaspidigi.
* * *
Ma olen ise ka seda lauset päris mitu korda kuulnud. Ja ma ise ka tean, et mul on see probleem.
Et kui keegi ütleb, et tee ära, sul on see kõik sees olemas... Ja ma ei saa üldse aru, mis soga see inimene ajab. Ja niiviisi heast peast hakkangi endasse uskuma? Kust ma tean, et see usk on põhjendatud?
Vahel läheb uni ära, sest ma olen jälle välja mõelnud, et ma olen see kõige lollim. Siis luban endale, et kohe lähen kuhugi kontorisse tööle ja väsitan päevi õhtusse siukse hurraaga, et öösel pole unel enam aega ära minna. Noh, eile oli selline öö ja hommik.
Täna sain sellise kirja: „See septembrilugu oli ikka väga hea! Olen Su toidulugude austaja vanast ajast, aga et keegi ka oma tagasilöökidest räägib, on ekstra hinnatav. Koos fotodega suurepärane tervik, aitäh!“
Nn kolleegide, ajakirjanike-toimetajate kiitev tagasiside ajab kõigepealt segadusse. Tegelikult on muidugi metsikult hea meel. Vau!
Veel sellest suvest:
„Vaimukas ja keerutamata otseütlev ja huvitav!“
„Tõeline ajakirjanik, kelle teksti kaudu tuleb maailm koju kätte, mitte pealetükkiva (kuid huvipakkuva) autori kohalolekuga + täpselt doseeritud vaimukustega.“
„Taaskord väga kihvt lugemine! Aitäh elamuse eest! Minust on saamas Sinu lugude fänn.“
Peaks ikka endale kodulehekülje tegema, vähemalt positiivseid arvutusi ei pea ise välja mõtlema. Lisa või viited nagu Huffington Post ja New York Times, ainult et need ütlejad on olnud eesti inimesed.
* * *
Foto: Caroline Sada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar