Halloweeni uudisekünnise ületas USA tšikk, kes kasutas oma Belli paralüüsi ära ja kehastus pettunud võimlejaks, kes sai olümpiamängudel hõbemedali.
Screenshot Daily Mailist, mu lemmikajaraisusaidilt.
Mul lõppeb kolmas poole näoga nädal. Paranen jõudsalt. Pühapäeval märkasin, et saan põske nõksutada. Neljapäeval hakkas suunurk ülepoole minema. Need muutused on (mulle) märgatavad, kuid siiski veel millimeetrites. Silm läheb peaaegu täitsa kinni juba. Kulm veel ei kerki ja pool laupa on endiselt sile. Teatava keskendumisega saan juba manada suhteliselt sümmeetrilise muige, naeratus on siiski kõveravõitu:
Lisaks tõi nädal nr kolm METSIKu söögiisu, pea- ja kaelavalu ning väikese palaviku. Kui te arvate, et see kõik muutis mind paremaks inimeseks, siis see ei vasta tõele. Mind ei huvita miski peale söömise ja vingumise ja kaastunde kerjamise. Kell seitse mõtlen, et kell võiks jumala abiga üheksa olla, et sobiks juba magama hakata.
Kohati olen end ikkagi seltskondlikuks sundinud ja ootamatul kombel on halvatus hea jututeema, mille kohta kõigil oma suguseltsist näiteid tuua (sama levinud nagu päranditülid). Koosta või Eesti rahva halvatuslugude antoloogia.
Eile käisin neuroloogi juures ja ootasin, et saan teada, kui kaua ma selline pean olema ja et suunatakse mingisse taastusravisse. Kõverdasin põlvesid, sirutasin käsi, panin sõrme ninale. Funktsioneerisin enda arust hästi. Aga käed vajusid ikkagi rippu. Sest väidetavalt ei tohiks praegu paha olla ja kõne alla tuli hospidaliseerimine. Umbes samavõrra hämmastas mind suunamine kliiniku juhataja juurde ülevaatusele ÜHE tunni pärast (selles Eestis, kus isegi silmaarsti juurde saad aja juunikuusse ja su esimene mõte on, et juuni on ju läbi...). Teine arst arvas, et ilmaaegu ei ole vaja „nõela selga lüüa“, andsin hoopis uued analüüsid ja kõmpisin uksest välja segaste tunnetega, aga mitte targemana.
Peavalud on tänaseks veidi järgi andnud või olen nendega harjunud. Need on pigem sellised rõhuvad valutorked, mis pesitsevad vasakul kõrva taga. Parimatel hetkedel ei saa aru, kas valutab kael, kõrv või hammas. Muidu polekski midagi, aga magamist segab väga. Paned pea padjale, et oh kui mõnus. Neljaks sekundiks. AI! Keerad peale teisele. Neljaks sekundiks. Kuldne kesktee – püsid sirgelt ja üldse ei liiguta. Hea, kui ei hingaks ka.
Aga kuidas mul ununes, et kõige targem tohter on ju Google?! Muidugi kirjeldasid mõned poole näoga inimesed samasuguseid valusid, mida leevendab soojakott ja paar tundi enne und sisse võetud valuvaigisti.
Kannan järgmise sotsmaksu oma Google'i kontole?
19.11.13
Vahetasin söömise mittesöömise vastu, valutasin pead ja olin paar päeva siruli. Ja nüüd näen juba pea tervet hambarida (kui vasaku põsega naeratada)!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar