Neljapäev, aprill 19, 2007

Hea, et oma mees ka vahel mul unenäkku satub.
Mis siis, et sellises kõrvalosa Vaarikat väärivas episoodis :)

Pühapäev, aprill 15, 2007

Laupäeval oli nii tore telefonikõne.
“Tere, ma olen su naabripoiss Juss. Kärdi käest küsisin su telefoninumbri. Saad sa mulle mikserit laenata? Tahtsin vahukoort teha, aga mikser on katki.”

Kord oli Roosikrantsis lõhepasta juba valmis, kui selgus, et parmesan on otsas. Jooksin lähemad poed läbi, aga ei midagi.
Naabrimees Liha-Tom noomis pärast, et kõigepealt tuleb ikka tema käest abi küsida.
Hiljem oligi külmkapiuksel “enne kui tegutsed, helista”-stiilis silt kahe naabrimehe numbriga.

* * *

Täna jalutades imestasin, et paljudel inimestel on kujuteldav handsfree.
Hull aeg nõuab hulle inimesi.

Reede, aprill 13, 2007

Jaa, ma käisin eile Hollywoodis.
Jaa, eile oli neljapäev.
Jaa, Hollywood on endiselt kõige ebaviisakamate, trügivamate ja ülbemate meeste koht.
Jaa, seal oli nii pime, et sugu silm veel seletas, aga nägu ja tegu enam mitte nii täpselt. Kolmapäeviti on seal ikka valgem või?
Jaa, kaine peaga ei tasu naiste WC-sse minna. Vapustavad dialoogid.
Jaa, olin seal poole neljani. Mitte vetsus ainult, a ollikas üldse.
Jaa, ma jõudsin täna õigeks ajaks tööle.
Jaa, ma lähen õhtul Tartusse.


Kolmapäev, aprill 04, 2007

Soki- ja põlvikurandid on endiselt aut. Nii reidipiltidel kui catwalkil sammuvatel modellidel.

PS. Mul kadus see nabarõnga jublakas ära, see kruvi moodi asi sealt. Aus leidja, anna teada!

Molko ja Moloko

Ükskord ma mõtlesin, et Brian Molko võiks seista toanurgas ja aeg-ajalt ma pühiks tolmu ta pealt. Poleks altar, niisama sisekujunduselement. Et tühja sest muusikast.

Kehva tujuga olen tegelt väga palju Placebot kuulanud, sest sellise „tapan ennast ära” ängi peale kaob tusk üsna kiiresti.

Peaks minema kontserdipiletit ostma, ikkagi vana lemmik. Ja selle peale vana ving, et äkki mu lemmiklaule jälle ei tule ja on muidu nõme.

Riiga ma kunagi neid vaatama ei läinud. Õigesti tegin, sest kutid olid seal, tuuri viimasel kontserdil rihma ikka väga lõdvaks lasknud ja pärast lapsikult jonninud.

Hispaaniasse Benicássimi läksin ma Moloko ja Placebo pärast. Ja täiesti arusaamatul kombel sattusid sel jurakal festivalil mu kaks soosikut täpselt ühel ajal esinema. Eri lavadele muidugi.

Arvestasin, et olen Moloko ära ja siis jõuan veel Placebole. A no pagan, valearvestus, pealavale oli kahe bändi vahele pikem vahe planeeritud.

Eks ma olin siis noorem ka ning nabarõngaste ja silmapliiatsi-silmadega morbiidsed meesfännid mõjusid ehk sügavamaltki kui bänd ise.

UA-3498800-1