reede, juuli 25, 2008

„Mis selle oranži peaga nimi oli?“

Olen nüüd palju rohkem naine kui enne, sest nägin ära „Seks ja linna“ filmi, kuid Louis Vuittoni fenomen on mulle endiselt mõistetamatu.
Ei tea, kas süüdi on Kärdla kino puupingid ja Konsumi snäki- ja joogivalik, mis terve seansi krõbises ja sisises. Või et ma ei olnud koos kolme sõbranna, kontsakingade ja elamust pehmendava padjaga.
Publikuhuvi ei saanud mitte võrreldagi PÖFFi omaga, kui ma vahel umbes viie inimesega saalis kössitasin. 15 minutit enne filmi algust oli alles kolm piletit, pärast mind oli kaks. Mu kõrval oli üks kutt ja ma ei saanudki aru, miks ta seal olema pidi, sest ta mängis kogu aeg telefoniga mingit mängu.
Film mulle meeldis, sest mulle meeldib kinos istuda ja filmi vaadata. Ühtegi pisarat ei valanud ja valjusti ei naernud. Paar õpetlikku seika oli, kui õppefilmina jäi siiski nõrgaks.
Ei saa aga öelda, et emotsioone ei olnud. Tugevaim neist see, kui tuled lükati peale ja see puupingireaalsus (plätud + püksid reaalsus + üksi kinos) kaela vajus.



Kui keegi teist mulle sellise Louis Vuittoni koti jõuludeks kingib, siis ma tean, et see maksab ligi 60 000 krooni ja ma püüan selle rahaks teha ja maha reisida.

esmaspäev, juuli 21, 2008

Teadagi miks

Meenus paari aasta tagune Airi sünnipäev.

Kus me Madisega läksime restorani kööki süüa tegema ja ma lasin jalga suure hirmuga, et see ahi lendab õhku meie käes.

Kus õhtu edenedes ei jõudnud ma laua (kus tavaliselt VIP asub:), vaid lae alla.

Ja kui ma pärast otsisin omale voodiriideid, tundus väga okei, et kapis magas üks tüüp riiuli peal. Võtsin padja ja soovisin talle head ööd.

Pildi peal ma ja möllueerik:

esmaspäev, juuli 14, 2008

Turvakontroll Kärdla lennujaama moodi

„Kus sa nii suure kotiga lähed? Puhkusele? Kuhugi kaugele?
„Kuidas siis elukene läheb?“
„Sul ka kodus käidud nagu niuhti!“
„Noh, tööpostile minek?“

teisipäev, juuli 08, 2008

Fairy


Iga perenaise unistus - Suur FAIRY Vahupidu!








Mälupilt 1:
Vahupidu "Club Willas", kus lauajupiga aeti diskoripuldi kohalt vahtu alla. Alguses oli vaja muidugi pirtsutada ja pärast vahu sees püherdada ja Otikale ujuma minna:)
Mälupilt 2: Warmdusherlased Pärnu rannas.

pühapäev, juuli 06, 2008

Tšilling

Reede

14 aastat suutsin õllesummerit vältida ja kui 15. aastal lõpuks läksin, siis muidugi meeldis.
Ilm oli soe. Sai rahulikult jalutada, ilma et igal sammul tuttavaid kohtaks. Õieti polnud neid alguses ühtegi, alles Franz Ferdinandi läheduses hakkas neid siginema.
Venelasi silmasin vaid benji sabas ja parukaga „naljamehi“, keda kõik õlleka foto- ja videoreportaažid täis on, ei hakanud esialgu üldse silma.
Oli tõesti kõigi jaoks midagi – vaata Katrin Väli aeroobikat, naudi lattet või aja moeklubis geeliga tukka püsti ja vihu reidipilte teha.
Nicht ganz normal, aga põnev oli seda näha ja imestada.
FF oli hästi ilus elamus. Ma nüüd ülbitsen, a lollid olete, kes te kohale ei tulnud.
Ja mulle meeldis see fanki tädi, nii 60+, kes keksis sama hoogsalt kui kamp moekaid soome FF-fänne, keda bändi kõrval vaimustas samaväärselt see, et jooki sai kahe euro eest.

Laupäev

Killingi-Nõmmel viskasid kaitseliitlased viskasid nalja (minu kulul pole see muidugi keeruline) ja poemüüjad näitasid, millise kergusega läksid nad kaasa selle veidra kaadri huumoriga, kes uksest sisse vooris.
Keegi ei tahtnud iga su liigutuse eest raha – parkimise, telkimise, ööpeo eest. Võtsid oma moona ja lesisid laisalt. Igav? Ei, mõnus.
Võisin rõõmu tunda oma tööalase hooramise üle, sest ootamatult paljusid normaalseid ekskolleege sattus teele.
Muusikaliselt ootasin Guruharki. Isegi tundus, et aeglase kohalekulgemise pärast jään sellest ilma.
A jah, juba enne platsile jõudmist kuulsin Liivistelt seda, et Guruhark ju ei esinegi (ma vist olin ainuke, kes seda ei teadnud, kuskohas ma elan?!), sest Edy läks Miamisse (teistel andmetel Barcelonasse) ja ei teavitanud sellest bändi, rääkimata festivalikorraldajatest.

Muusika - kompott nagu ta oli – on mul veel poole seedimise peal.
Soomlasest filosoofiamagister, kes on sunnitud elama proleelu ja töötama vabrikus, publiku elustanud ameeriklane (huh, see oli lahe!!). Pilbaspeened läti mehed, kuldse jopega kutt mäki taga mõjus kui tulnukas. Rämedahäälne saksa/lõuna-ameerika mutt, kes nõudis viina ja oleks pidanud minu meelest palju rohkem laulma. Uuhhääääöööö....

Kohalikest kuulajatest moodustasid silmapaistvama enamuse vanemas eas joodikud,
kes:
a) elasid täiega kaasa;
b) muretsesid, miks keegi täiega kaasa ei ela või
c) ei saanud oma umbjoobe tõttu mitte millestki enam aru.

Kohalikku noorsugu oli hiljem näha kultuurimajas ja nad oleks tahtnud natuke tavalisemat diskot, aga seda ei pakutud.

Ilmarsi piltide link ka, vastab üsna sellele, mida minagi nägin, aga mitte päris.

teisipäev, juuli 01, 2008

Pete

Mulle meeldib Pete Doherty.

UA-3498800-1