Reede, juuni 20, 2008

Kohvik Boheem

Kui ma elaks endiselt Kalamajas, siis ma passiks päris palju Boheemi kohvikus.
Asub Balti jaama turu taga Telliskivi peatuses, Kolmest Lõvist sutsu edasi.

Soovitan.

Hinnad löövad pahviks ehk odav on ja vähemalt eile oli vastuvõtt nii hea, et isegi rattad lasti tuppa.

Neil oli koduleht ka, a hetkel on see kuhugi kadunud (vaata Rada7 juttu) .

Teisipäev, juuni 17, 2008

No tere, Pärnu suvi!

Basshunter ja "Boten Anna". Ei tea, kuidas see lugu minust ringiga mööda on läinud, a eile ta tuli ja tunne on hoopis teine. Geniaalne lüürika.

23. juunil saab Basshunterit nautida ja hulluda Pärnus.


Kui sellest veel vähe oli, siis siin on veel.

Esmaspäev, juuni 16, 2008

Otsin olematut võtit või muukijat

Ammu pole saanud ajada oma lemmikteemat - olmehala.
Aga reedest saati on postkast kinni olnud ja tänaseks on kindel, et asi pole selles, et ei jaksaks seda lahti teha. Või et oleks kolinud või korterinumbreid ümber mängitud.
Postkast nr 11, millel pole võtit ja mis on aastapäeva lahti tolknenud, on lihtsalt lukus. Müstika.

See tähendab seda, et ma ei saa elada oma tavapärases postikana-rutiinis ja vaadata, kas kirja on (ehk siis võtta sealt kinga- ja mööblipoodide pakkumisi, arveid ja vahel ka sõprade saadetud postkaarte).

20. juuni: jee, mitmevärvilisest sildist oli ikka kasu, postkastiluugid jälle valla! :)

Pühapäev, juuni 15, 2008

Uued kalossid

Elu Järvakandi poe taga on läbi, pea juustesse kallatud jookidest pestud ja küünealused puhtaks kraabitud.

Reede oli otsustatud, kui ma avasin autos oma esimese sinise joogi ja murdus täielikult, kui mängu sekkus tasuta jäägermeister.
Edasine metsikus oli juba sama kindel kui formaalne loogika.
Klaarisin soomlastega vana jama ära ja rokkisin eelmise korra eest ka.
Eläkeläiset:
Pildi pealt ei ole väga hästi aru saada, et see jalgadealune ei ole mitte põrand, vaid lauad, kus olid pillid ja ohtralt alkoholi. Ja siin pildil siis kelmikad taustatantsijad (väidetavalt Kotiteollisuuse kutid, mina neid ei tunne):

Ja kogu möllu ilu juures ei kaotanud ega lõhkunud ma mitte midagi ära, jope sain poriseks ja vaid ühe sinika ka (tänu sellele, et ma elasin pooleldi laval).

Laupäeva õhtul mõtlesin umbes tund aega välja seda, et lähen platsi peale plätudega ja kannatan nendes nii kaua, kuni varbad krampi lähevad. Ja siis panen jalga kuivad sokid ja päeval märjaks saanud tossud ja igaks juhuks on kaasas veel ühed kuivad sokid.
Siis läksin ümber nurga poodi ja ostsin kalossid. Poes kohtasin ma kustuvat Andret, kes oli öösel oma kodu ukse eest leidnud festivali kutse (jumal saatis?) ja hüperaktiivset neiut, kes arvas, et ma peaksin käsitööd tegema ja ta käepaela kokku õmblema. Musta niidiga, sest valget poes polevat. Hetk hiljem oli ta liitunud juba "kõike saab parandada teibiga"-koolkonnaga.

Kohustuslik The Falli pilt siia otsa:

Võrreldes punklaulupeoga, kus valitsesid kah mustadega riietega inimesed, oli Rabarock ikka palju-palju rohkem päris.

Teisipäev, juuni 10, 2008

Laulumaias soomlane põrkub bürokraatiaga

Olen küll möelnud, et võiks 24 tundi olla rikas vene küttekutt, briti indibändimehe naine või valge hiinlase küüsis Kopli junkie, aga täiesti ootamatult kukkus sülle võimalus olla hetkeks soomlase kõige suurem sõber. Keegi peab ju aitama karaokekataloogist “Saarenmaan valssi” üles leida ja laulusoovi sedelile kirja panna, sest jalkamatš on kõriõlituse liiga pikaks venitanud.

UA-3498800-1