Teisipäev, veebruar 26, 2013

Mis tegelikult loeb

Üksöö vaatasin filmi nagu mulle ikka meeldib vaadata. „The Impossible“ on 2004. aastal Kagu-Aasiat tabanud tsunamist. Õigemini oli see mul hommikukohvidoki „Tsunami: Caught on Camera“ järellainetuseks, mis jäi painama (ja painab siiani) ja vaatasin siis mängufilmi ka ära.
Kuuldavasti peaksid ka meesterahvad selle ilmvõimatu filmi peale vähemalt kaks korda nutma.
Mitu pisarat ma valasin?
Null!
Hõk.
Südametu oli olla, et kuidas ma siis tõesti ei tunne midagi. Seda ju olen küll viimasel ajal palju tundnud, et mul on kuskil sees suures koguses midagi, mis on seal kinni ja välja ei tule (pekk?). Mõtlesin lihtsalt, et rahaga sa ikkagi emotsiooni ei tee. No grimmi saab kõvasti.

Eile oli vabariigi aastapäev ja paraadile ei tahtnud ma minna. Tõin ära kringli, mida hiljem punaste huulte vahelt sisse lükata. Tõin ära uue Anne & Stiili, millel on ilus kaas ja minu toidulugu sees. Pildistasin sinist taevast, sest on ebanormaalne, et see on täiesti sinine. Vaatasin, kuidas inimesed kõnniteel kukuvad, ja vantsisin Vabaduse väljakule.
Õhujõud lendasid parajasti üle platsi nagu missioonil porikärbsed. See oli väga ilus, kuigi isegi suvaline kole kajakas tegi jõulisema etteaste.
Passisin kõnnitee serval ega näinud eriti midagi nagu arvata oligi, möödakäijad nügisid. Sõjaväeautod sõitsid aeglaselt mööda. Eestile tüüpiliselt oli vaikne. Ainult mõned lapsed vadistasid, sest nad ei ole veel vaikima õppinud.
Siis hüüdis üks noor sõdur veoautost: „Elagu Eesti!“
Sellest piisas. Hea, et mul päikeseprillid olid.

Tegelikult on minu muutuvas maailmas jutuks hoopis mäluprobleemid ja korrigeeriv pesu.

Reede, veebruar 22, 2013

PR-ekspert

Ühe suure telekanali piirkonnajuht lansseerimispeol: „Mida te meie kanalist arvate?“
Mina: „Pole aimugi, mul ei ole telekat.“

Reede, veebruar 08, 2013

Kiitus (ehk nädala "dialemma")

ettekandjale:
„Arutasime siin lauas enne, et teie olete kõige parem teenindaja. Teil tuleb see kõige loomulikumalt välja. Olete vist väga palju silver service'it teinud?“
(väliskülaline Eesti parimas restoranis) 

* * *

kirjutajale:
„Sa oled tabanud minu iroonilist olekut ja seda juhtub pigem harva :-)
Lugesin ja naer kippus peale ja tundsin enda ära ka.
Su tööstiil on nii nauditavalt eriline, mingit intervjuud ei teegi, aga ometi oled kõik teada saanud ja ka tähele pannud. Hea lugu, mulle väga meeldis.“
(tuntud teleajakirjaniku tagasiside)

Teisipäev, veebruar 05, 2013

Kiri jõuluvanale

Tere, jõuluvana!

Palun pane Google'isse Donal Skehan.
Kas Sa saad jõuluks tuua? Ta jõuab selleks ajaks veel kosuda ka.
Ma luban senikaua hea laps olla ja palju õppida ja loodan väga, et see pole mingi "Ära hinda raamatut kaane järgi"-keiss.

Head aasta jätku,

Tiiu

PS. Ma tean küll, et Sa elad siin meie majas teisel korrusel;) Ja kaas on selline:

Esmaspäev, veebruar 04, 2013

Sent pooleks

„Tere, palun kolmekümnene karp 400mg Ibumetini,“ küsin Stoki juures olevas Apteek1-s 1. veebruari õhtul. Ulatan ISICkaardi, millega saab käsimüügi ravimitelt 5% soodustust.
„3.57.“
„Kuidas see hind nüüd niiviisi tõusis, kui letis olevale karbile on märgitud 3.44?!“
„Ju siis on vana hind jäänud,“ on apteeker resoluutne.
„Võiks ikkagi ju ära parandada, kui hind on muutunud...“ Seda enam, et valuvaigistid nii meetri kaugusel kassast ja apteek ise pisike.
„Selge. Kas ma siis nüüd tühistan teie müügi, p r o u a?!“

Väljavõte Apteek1 kodulehelt:
Apteek1 on professionaalse apteegiteeninduse kaubamärk, mis ühendab 177 apteeki üle Eesti. Pakume apteekide külastajatele asjatundlikku nõu sobiva ravimi leidmisel ning üllatame kliente sooduspakkumistega.
 
Nõus, 13 sendi eest sai üleolevat suhtumist tõepoolest üllatavalt suures koguses.

Reede, veebruar 01, 2013

Jaanuar

Positiivseks mõeldud jaanuar möödus linnutiivul. Vahel ei käinud päevade kaupa õues ja vahel käisin ka. Otsisin tööd, korterit ja elu mõtet nagu ikka. Sotsiaalselt käristas jaanuar mind ribadeks, ujutas igasugu infoga üle ka (üks aastahitt, üks vürst, üks eurovisioonivõitja, kaks tööintervjuud, kolm sünnipäeva, pikad jutuajamised vanade sõprade-tuttavatega).
Ostsin voodipesu ja punase huulepulga. Tänaval ei kukkunud kordagi.
Kuu lõpuks silendas "Nooruse maagia" mu nägu ja sain kolmepäevase migreenihoo. Imelik, et valu on vasakule kolinud. Oimukohad on ikka veel hellad.

Homme on järjekordne toidulugu ja laupäeval Pädaste.
Olen asjade käiguga rahul.
UA-3498800-1