Neljapäev, oktoober 31, 2013

Maski ees ja taga

Vahepeal sain endale lõpuks ometi uue hobi  ühe isetekkelise veiniklubi. Aga kes minevikku ei mäleta... Mu hobiks on ju eri riikide tervishoiusüsteemide testimine. Eesti kord.

* * *

Kui olin oma mukitud minapildi Facebooki riputanud ja kogunud rekordilised 195 like'i, ei teadnud ma, et tegelikult olen oma igemeni ja võimsate vagudega naeratusest poole kaotanud.

Et asi on imelik, mõistsin järgmisel hommikul duši all, kui vasak silm šampoonivahuse vee käes kinni ei läinud. Enne panin vesise silma ja ninapoole kollitava külmetuse, kõrvatagused valutuiked kurja vistriku, keskendumisvõimetuse laiskuse süüks. Aga seal duši all ma sain aru, et vasak näopool ei ole enam minu kontrolli all.

Helistasin Kärdla perearstikabinetti ning migreeni järelnähtude ja kurja vistriku jutu peale soovitas pereõde mul kohe EMOsse valvearsti juurde minna. Kõlas nagu soovitus, milles ei ole vaja kahelda.

Pakkisin kaks banaani ja ajakirja kaasa, sest ma olen ju neid EMO lugusid lugenud, kus peab tunde oma surma edasi lükkama, sest keegi ei viitsi sinuga tegeleda.
Bussis guugeldasin endale diagnoosi ka valmis  näonärvi halvatus.

EMOs pandi mind intensiivi ukse taha istuma ja lugesin seinalt silte, et ise oled jobu, et perearsti juurde ei läinud ja passid nüüd siis siin 6 tundi.

Millegipärast on mul alati arsti juurde minnes piinlik, et ma olen simulant. Aga ei, arst kinnitas kohe Google'i diagnoosi. Arsti nimi oli ka Tiiu. Kõik oli nagu päris – kanüül, tilguti, RÕVEdalt torkiva tunde tekitanud süst (kõige täpsem paralleel, mis ma välja suudan mõelda  nagu oleks keegi tussu kuumasid männiokkaid täis toppinud), kompuutertomograaf. Aju on puhas. Vahel polegi eufooriaks rohkem vaja. Saadeti koju koos raviskeemi ja suunamistega.

Esimestel päevadel söön 9 tbl Prednisoloni (põletikuvastane hormoonravi) ja 1 Controloc, et magu lolliks ei läheks. Valuvaigistamiseks ibukat. Sellise raju annuse peale tuli öösel juba tunne, et pagan, olingi ju simulant ja juba korras. Ei olnud, ainult rohkem paistes. Olen umbes sama plastiline nagu keskmine keskealine Hollywoodi staar.

Täna käisin puukborrelioosi analüüsi tegemas. Otse Lasnamäe veerel laboris, sest hiidlased saadavad oma vereproovid nagunii kord nädalas sinna. Ei jõudnud mantlitki seljast võtta, kui juba kutsuti tuppa ja pakuti lahkelt ka muid tasuta teste (hepatiit, HIV).
Kaks päeva järjest kiiret ja arusaadavat meditsiiniteenust, kordagi ei saanud sõimata  see on mu teine eufooriaallikas. Aga ma ei tea veel, kas see halvatus tuli lambist, puugist või karmast.

Kuigi seltskonnafotodele ma hetkel ei roni, on mu hajevil meel hea. Kui mitu korda olen ma mõelnud, et ma kukun talvel nendel kuradi Tallinna tänavatel luud sobiks, aga et ühel hommikul ärkan poole näoga – selle peale pole tõesti tulnud. Näonärvi halvatus kõlab diagnoosina efektselt ja pealegi ma ise ennast kõrvalt ei näe. Nii et suurepärane teema, millest kõigile rääkida ja kõik tunnevad invaliidile kaasa ja teevad müstilist meelehead. Näiteks vend oli Hiiumaal köögi läikima löönud, vetsus oli paber ja paps käis poes piima ja muu haigele meelepärase järel (heeringas ja õunajogurt). Looooove it!
Esteetiliseks einestamiseks avastasin ka manuaalse meetodi, et hoian käega huuli koos. Muidu võib toit ja jook natuke sisse-välja käia...

Minu vapraid sõpru see kõik ainult innustab. Muidugi on vaja mind kohe restoraani kutsuda.
Sõber 1: „Kumb näopool sul on? Ma laseks hambaarstil omal teise poole tuimaks lasta, siis oleks hea vaatepilt.
Ma: „Hehe, vasak.“
Sõber 1: „No vaata, mida mehed kõik sinu heaks on valmis tegema, onju.“
Ma: „Sellist pakkumist pole tõesti varem olnud.“

Sõber nr2 (kui ma seletasin, miks teadjamad mind Silver Ükssilmaks kutsuvad): „Aga mul on sulle hea uudis ka!“
Ma: „No?“
Sõber nr2: „Homme on halloween!“
Ma: „Et mul polegi maski ega grimmi vaja, tahad sa peenetundeliselt öelda?“

Üldiselt peaks praegu tutvumisportaalis aktiivne olema ja deitima, et sealsed puudega/kompleksides mehed saaksid minu kõrval end võrdväärsena tunda ja samas õppetunni sellest, mis on eluterve suhtumine.

Praegu puhkan aga Hiiumaal sõna otseses mõttes (näo)närvi ja pean harrastama rehateraapiat, sest sajandi torm siiski ei puhunud lehti naabrite hoovi.

Tsau!

Naer (pildil) on terviseks. Jõuluks vast ikka näitan igemeid ka jälle. Seniks imetlege ja kadestage, et mul on 0,5 siledat laupa.


PS. Keegi minust portreelugu ei taha kirjutada? Saab kerge vaevaga, sest elu on kõik väljendid kätte toonud: „nii et silm ka ei pilgu“ ja „kergitas kulmu“. Jaa, seda ühte.


PPS. Kui mu isiklik nurgatohter ütles eile, et ma olen nagu saja lapse ema, sest kõik mu kirjatükid valmivad nii tohutu sünnitusvaluga, siis see lühivorm on kergelt tulnud nagu ristpistes seinapilt.

Esmaspäev, oktoober 28, 2013

Südametunnistuse küsitlus

Emor helistas täna, et ma vastaksin vabatahtliku töö küsitlusele.
Viimase 12 kuu jooksul pole ma mitte midagi vabast tahtest teinud. Ainult raha eest teen (või siis vähemalt usust, et arve makstakse ära). Nii ma ütlesin ühe suure EI ja siis veel kolme minuti jooksul nii palju EI-sid, kui sinna mahtus.

* * *
Iga arvutist eemal veedetud päev on võidetud päev.

Laupäev, oktoober 26, 2013

Kelle jalas on püksid?

Millal ma käisin üle aegade seltskonnaüritusel pükstega?
Eks ikka siis, kui dress code olevat olnud pariisilik kokteilikleidike.

Neljapäev, oktoober 24, 2013

Kohasnobism

Ükspäev küsis üks mu sõbranna, et mida ma teeksin, kui keegi kutsub mu Tommi Grilli esimesele deidile. Üks kord võite arvata, kus me parajasti istusime, kandekotid head Itaalia veini täis. Tommi Grillis muidugi.
„Hahaa, mind just kutsuti Pizza Americanasse! See on ju umbes sama variant,“ vastasin ma.
„Kas Pizza Americana on ikka veel olemas?!“
„On jah, ma ka ei teadnud. Mis siis ikka! Vahel võib Tommi Grill olla kõige õigem valik. Inimesele tuleb võimalus anda!“

Ma nüüd tahan sõnu süüa, et lahkelt ärplesin küll võimalustega ja nii, aga moraal on ikkagi see, et Tommi Grillidega tegelikult südameid ei võida.

Teisipäev, oktoober 22, 2013

Esmaspäev, oktoober 21, 2013

Aabitsatõed

Naiste käitumisõpiku järgmine punkt: initsiatiivi võib küll võtta ja meesterahva välja kutsuda, aga arvestage ja austage ka eitavat vastust.
* * *

Teisipäev, oktoober 08, 2013

Külakorda

Kui käid naisterahval külas, on stsenaarium sama:
tellid varahommikul takso, topid kiiruga oma riided selga ja jooksed õue.
Kõrvarõngad jäävad ka maha.
UA-3498800-1