Nojaa, ma tahaks ka vahel olla siuke überhedonistlik tsikk, vähemalt jätta sellist muljet kellelegi. Süüa, juua ja teha peeneid asju. Aga s***agi.
Selle asemel ronin ma vabal päeva raju pohmelliga võideldes kinno (sest ei suuda minna kunagise sõbra laulatusele), kommenteerin valju häälega filmi ja pärast arvan, et must võiks saada päris hea filmikriitik, aga kõht on kole tühi ja tahaks mingit p***a süüa.

“300” oli see film nüüd. Mul oli väga hea meel, et erinevalt I ja II maailmasõja, Vietnami jms sõjardite kõrval nägid spartlased ja pärslased nii erinevad välja, et mul õnnestus isegi vahet teha, kummad on head ja kummad pahad (kuigi mõlemad olid pahad, sest sõda on paha. Tappev loogika, mis?). No ja taplust näidati enamasti aeg luubis, seepärast ka sain aru, ainult et film oli ka poole pikem kohe.

Ehk siis seda tahtsin öelda, et mulle helistas täna ahistaja. Ühte teist tüdrukut ahistab, mitte mind.
Tüüp oli me tutvuse välja guugeldanud ja otsapidi minuni jõudnud. Kõigepealt ajas sekretärile mingit ila ja sekretär pahaaimamatult ühendas. Tundmatu nimi oli. Aga kui ta ühe inimese kohta hakkas pärima, sain aru, kellega tegu. Kokutas ja lõkerdas toru otsas. Öäääk.
Pärast guugeldasin ma teda. Uskumatu, miukseid värdjaid meie väikses nunnus Eestis ikka on. Öäääk vol2.

Ja WC-des võiks kätekreem olla. Kindaid ei viitsi enam käes hoida, a need tuulised ja jahedavõitu ilmad teevad käed karuseks.

jõuan reedel öösel üksi levikasse.
istun.
mu kõrvale tulevad neiu ja noormees. üks ühele, teine teisele poole.
üks hammustab mu ühest kõrvast tugevasti, teine teisest mitte nii väga.
lähen koju.

2005. aasta kevadel leidsin rahakotist viieka, kus oli kirjas Priit, sulgudes Cool D ja mobiilinumber. See saab juhtuda vist ainult Eestis, et just aasta meesartistiks kuulutatud staari moblanumber sedasi sinuni jõuab. Õige number oli.

Igatahes saime sellest Sassiga inspiratsiooni ja kirjutasime ükskord Nokus ka oma telefonid raha peale. Me nii kõvad pole, valisime kahekroonise.

Nüüd, nii kaks aastat hiljem küsitakse Sassilt, kas see number on tema telefoninumber. Üks ta tuttav oli poest selle raha saanud:)

Peeter Võsale

Krevett peabki sisaldama vett, sest ta nimi on krevett.

Minu nädal

Laupäeval saan tööinfo.

Pühapäeval saadan CV.

Esmaspäeval lepime kokku vestluse.

Teisipäeval vestleme.

Kolmapäeval saan jah-vastuse.

Neljapäeval lähen esimest päeva tööle.

Reedel lähen jälle.

Nüüd aga ajan endale kiirpelmeenid sisse ja seejärel lähen imen end glamuuri täis. Näeme!

See on hea, et ma ei pea kogu aeg koos olema omavanuste tattidega või muidu üheülbaliste inimestega. Eks ma ikka satun seltskonda, kus on aastad või korra või kaks vanemad inimesed. Ja need pole suguvõsa sünnipäevad.

Kas ma olen ka tulevikus selline, et mu jutt ei kipu iial lõppema, sest igasuguseid kogemusi ja mälestusi on nii kõvasti kogutud? Suudan sujuvalt klapitada ühte näidet kümne teisega ja leida päris imetabaseid seoseid? Nagu see muhe vanaisa-tüüpi vanamees seal vanametalli kogumise vestlusringis.

Õnneks on mul kohati päris kehv mälu ja kõike üleelatut kinni ei pea. Eriti just olulisi asju, pahna peab küll hästi meeles. Äkki ma ei muutu ikka tüütuks jutumasinaks. Võibolla olen ise vahel liiga väsinud, et kuulata, kui pole tegemist just elutarga külamehe stiiliga.

Alati võib muidugi mõtete/mälestuste/elulooraamatu kirjutada, saab ühe hooga kõik välja uhada. Siis vähemalt ei teki ohtu kedagi oma jutuvooga lämmatada. Kes viitsib, see loeb. Mõni vana tuttav või kunagine klassikaaslane, kes salamisi susse armunud oli.

Äää... Seda, et vananeda tuleks väärikalt ja ei pea hakkama paikapanevaks kõiketeadjaks.

Elu mõtte otsingul avastasin, et ma olen ilgelt paksuks läinud. Elab mul jee kapis selline koi, kes riided poole väiksemaks sööb!
Nii et tuleb radikaalsed meetmed kasutusele võtta. Kaalujälgijate kodukal juba käisin, kahetunnise jalutuskäigu peale leidsin trennisokid ja poest tassisin kohupiimataskute asemel terve hunniku poola õunu.

Koju tulles nägin hirmsat pilti - minu ees kõndis 20+ tshikk ja 30+ mees. Mees rüüpas pudelist õlut ja naine tassis poekotti. Ja sealt kilekotis kumas muu hulgas läbi Saku õllepaki pappümbris. Sõnatult nad sammusid. Naine meetrike eespool, mees tatsas järgi.

Tallinn sulab

Täna sain bussis jalaga perse. Normaalne!

Eile bitchi-testis pidin aimama oma reaktsioone eriolukordades. Siis juba tundus, et ma olen ikka paras pehmu.

Ja täna nii oligi, lihtsalt passisin ja katsusin seda porimärga plekki tagumikul. Päris ootamatu viis külge lüüa. Ei julgenud tüli norima hakata. Lihtsalt lahkasin peas edasi igast eksistentsiaalseid probleeme a la kust tuleb tolm ja miks mõned saavad rikkaks ja teised ei saa (isegi, kui nad näevad ühtemoodi lollid välja).

Ja ma vist olen ka ikka sotsiaalne friik – ühtegi kutti ei tea neist, kes Itaalia juveeliärisid puistamas käisid.