esmaspäev, detsember 30, 2013

Kaalukauss

Mille poolest on üks mees parem kui kaks tšikki?
Ei olegi.
Võib-olla on ka. See selgub jaanuaris.

reede, detsember 27, 2013

Vol2

Eelmise postituse ja tänase päeva jätkuks tahan öelda, et mõned rikkad on ka lollakad.
Ehk siis täna ei vantsinudki ma koju vana peika pärast ulgudes, vaid hoopis rikkaid kirudes.
Ja mul võiks teeneid tehes ikkagi tekkida mõttekoht, et mis mina selle eest saan.
Vastu pükse!

laupäev, detsember 21, 2013

Kõik on lollakad

Ilusad tüdrukud arutasid vastu hommikut, kui raske on ilus olla. Et kogu aeg peab vaeva nägema ja ennast tõestama, et keegi neid tõsiselt võtaks ja lolliks ei peaks.

Võib-olla tuleb neile ootamatult, aga koledatel võib sama mure olla.
* * *

reede, detsember 13, 2013

Filmisoovitus

The Broken Circle Breakdown* - palju pisaraid ja aplaus!

* * *
Mulle meeldib väga kinos olla, aga eelmisel aastal taipasin, et saan ka kodus filme vaadata (mõni on lihtsalt aeglasem kui teised). Kohati lähenesin nagu kunagi kirjanikele ja võtsin ette režissööri, kelle käekiri meeldib. Olematu mälu asendamiseks on mul nüüd nähtud ja nägemata filmide kogu.

Ehkki enese filmimaitse avaldamine on paljastav nagu kõige süüdimatuma jutu saatel riidest lahti koorimine, olgu siin ära toodud ports filme, mille nägemine on mulle sel aastal muljet avaldanud:
Amour (2012)
Auf der anderen Seite (2007)
Beasts of the Southern Wild (2012)
Biutiful (2010)
Café de Flore (2011)
Cashback (2006)
C.R.A.Z.Y.(2005)
Dupa dealuri (2012)*
Festen (1998)
Gegen die Wand (2004)
Half Nelson (2006)
Hunger (2008)**
The Imposter (2012)
Little Children (2006)
The Look of Love (2013)
Mandariinid (2013)
Only God Forgives (2013)**
The Perks of Being a Wallflower (2012)
The Queen of Versailles (2012)
Rust and Bone (2012)*
Shame (2011)
The Story of Luke (2012)
Two Mothers (2013)
Winter's Bone (2010)
HOIATUSED
*  kui oled vesistaja ja tatistaja, siis ära vaata seltskonnas/avalikus kohas
** sisaldavad vägivallastseene (kui sul on käed, pane need silmade ette)

On teil soovitusi, mida vaatamise ootelisti panna?

neljapäev, detsember 12, 2013

Pea puhtaks

Mäletate, kui hõiskasin, et pääsesin neuroloogi juurde ühe tunniga? Oli ka põhjust. Sest see on 4224 korda kiiremini kui teised.
Arst kirjutas lehes, et keskmine ooteaeg 176 päeva.

Täna tunnistati mind ametlikult terveks.
"Aga palavik?"
"Ära kraadi," soovitas perearst.

Parimate tervitustega puugipealinnast,
teie isiklik borrelioosinõustaja

PS. Tugigrupi koosolek toimub reedel veinimõisas.

* * *
Ja jälle põhjust Bonobo link panna - pilet olemas:

kolmapäev, detsember 11, 2013

Ettevõtlusminut (või kaks)

Aeg-ajalt – väga harva küll – tabab mind valgus, et peaks rohkem (enese)brändinguga tegelema.
Esialgu tundus tunnuslauseks kõlbavat "Homme on ka päev".
Nüüd on aga nii tegusad ajad olnud, et lausa iga päev peab midagi tegema.
Ehk siis ehitajalikult: "Luban nädalaga, kulub kuu".

teisipäev, detsember 10, 2013

Soe-soe

Arvasin, et Hiiumaal ootab mind ülivarajane jõulukaart, mis jõudis kohale 23. novembril. Nelja päevaga Austraaliast Eestisse – võimas!
Lugesin kaks korda jutu läbi. Jube imelik, aga jõuludest ja uuest aastat polnud nagu midagi.
Treat yourself to whatever
makes you feel better.

Haahhhh, Katu hea tervise ja hoolimise kaart!!! Sulan!! Armastan!

pühapäev, detsember 08, 2013

Vale trolli peal

Käisin eile esimest korda elus suurel ja pidulikul õhtusöögil, mille dress code oli black tie. Riietuse pärast ikka pabistasin nagu ikka, kui pean oma mugavustsoonist välja astuma. Lauanaabriks sattus mul iluinimene, kes oli seal samuti tööasjus ja pani kiiruga püksid ja õlgu paljastava pluusi (pahempidi). Ta natuke imestas ka, et mismoodi tekib olukord, oled juba 40, aga pikka kleiti kapis pole, aga noh, tühja kah.
Kui fotograaf ümber tiirutas, pööras ta pea ära ja selgitas mulle: „Ma ei taha jääda pildi peale, kui ma olen nagu mingi Tiiu, talutütrekene! Appi... vabandust!“

pühapäev, detsember 01, 2013

1/3

„Kuidas eluolu?“ uuris mu lemmikametnik.
„Üksik on olla täna,“ vastasin.
„Ma tean ühtesid kaksikuid, kes on ka üksikud. Võin teid kokku viia. Siis oleksite kolmikud.“

Osadele inimestele ei saa ikka üldse korralikult halada!

teisipäev, november 26, 2013

Kortsumise kronoloogia

Kes nüüd poole pealt siia sattus, siis teadmiseks, et sellest blogist sai vahepeal laatsaret, sest mul on/oli näonärvi halvatus ehk Belli paralüüs.

20. november
Vaevalt tuleb veel aega, mil seisan peegli ees ja ütlen heldinult: „Oo!“
Laubal on kaks täispikkuses vagu!
Jõudsin juba ära harjuda nende prognoosidega, mille täpsusaste oli stiilis „taastub aeglaselt“ ja järgnes haletsev vaikus. Pea sama äkki, kui halvatus tekkis, hakkas see ka haihtuma. Kõigepealt põsk, siis suunurk. Täna ei vaju isegi laug vastu maad.
Esimene päev, kui pea ei valuta. Õrnad valutuiked kõrva taga on pigem niisama moepärast.
NB! Ma pole kogu aeg laubast nagu buldog, vaid meelega pingutan kulme kergitada, et kortse demonstreerida.
* * *
21. november
Ei raatsi enam magadagi – nii elevil olen!!! Kui hea nurga alt vaadata on otsa ees kolm (ja pool) korralikku kortsu. Paremal pool on kuus sellist väga jõulist.
Silmanurka on ka pisikesed kortsud tulnud – küll nad veel pikkust viskavad.
Jäänud on võtta veel neljanädalase maratoni viimane tablett. Millest mul see organism koosneb, et see tabletikogus nii märkamatult läbi käis?!
Olen tõesti nii elevil, et tahaks seda progressi kogu maailmaga jagada.
* * *
22. november
Täiesti tavaline päev, ainult et kulm käib kõrgemale kui tavaliselt.
Saan sümpaatse komplimendi: „Su naljasoon ei halvatu kunagi“.

Ma ikkagi olen eneseabiõpiku-inimene, ainult et kõik peatükid pean ise läbi elama ja kirja panema.
Lühidalt oli see õppetund, kui arutu on endaga mitte rahul olla. Mõelda, et olen kole. Mõelda, et vananemine on nõme. Ühel hommikul võid sa ärgata poolsileda monstrumina ja keegi oska öelda, kui kaua pead sa selline olema.

Olen välimuse muutumise üle päris palju mõelnud. Kuidas inimene tunneb end oma kestas endistviisi, ümberringi hakatakse sind haletsema ja siis nagu ootustele vastavalt peadki hakkama end haletsema. Kogu selle elujanu kiuste, mis tegelikult sisse on voolanud.
Õhtul lähen Sibula, Vaigla, Rulli kontserdile. Istun esireas ja selgub, et ei pea enam kuulama, tropp kõrvas. St kõrva ülitundlikkus on ka taandumas.
* * *
23. november
Tavaline päev, ainult et kulm on veidi kõrgemalt kui tavaliselt. Ibuktoidulisena pean hommikul ikkagi ühe valuvaigistiga end turgutama.
Suudan juba natuke keskenduda, kuigi peas on sada mõtet. Kirjutada tahaks ainult iseenda elust, sest need mõtted tunduvad kõige selgemad ja tähtsamad.
* * *
24. november
Ei imesta, et kogu Eesti rahvas käis kinos „1+1“ vaatamas. Ma ei käinud, aga loen praegu Philippe Pozzo di Borgo „1+1. Uus hingamine“. Lugege palun seda uue hingamise osa, mille tegevus toimub enne filmis näidatut. Vapustav ja raputav. Täiesti piinlik tundub kaevelda või üldse oma haigusi mainida.
* * *
25. november
Kirjutasin neuroloogile, et analüüsitulemusi saada.
Õhtul müüsin oma haigusloo teist korda juba maha.
"Kuule, sul näohalvatust ei ole vaja?" 
"Ahaa, väga hea! Tahad ise kirjutada?"

Jätkan oma igapäevase pildiseeria tegemist. Millegipärast arvasin, et olen sümmeetrilisem. Eeee...naeratuse vasak pool tundub siiski elutu.
Aga mis siin kurta, saan ju kõike liigutada ja kontrollida: suu käib korralikult lahti-kinni ja naeratuse poolkuuks; söön, joon ja imen; kulm ju kerkib ka.
Sest meenutagem:

laupäev, november 23, 2013

neljapäev, november 21, 2013

Peaparandus

Vahel on nii, et lähed poodi ja mitte miski ei isuta. Öösel tuli identiteedikriis ka. Vihma kallab päev otsa juba mitu päeva järjest.
Maha rahunedes meenub, et inimene, kes pole kuu aega joonud, ei saagi selge peaga mõelda ja kahe jalaga maa peal olla kliimas, kus aastaringselt on kõige õigem jalanõu kummik.

Täna olid Kärdla kinos „Mandariinid“. Läheks? Hilisemale seansile oli esimestes ridades kohti. Ei viitsi.
Siis kuulutas keegi Facebooki Hiiumaa grupis, et üks pilet ära anda. Peaksin end ikkagi kokku võtma? Pilet oli alles. Selgus, et piletimängu võitjal oli +1 üle.
„Minu tänase heateo tegemine oli küll väga lihtsaks tehtud - aitäh sulle!“ tänas see inimene.
Kui ma hommikul kiirbussis loksudes jälle mõtlesin, et kas ma olen tõesti hull, kui tahan Hiiumaale kolida, siis sellised laused selgitavad, miks ma niiviisi mõtlen.
Nii Hiiumaa lihtsalt.
Et lähengi kinokassasse ja ütlen, et olen piletimängu võitja kaaslane.
See lugu kõlaks veel paremini, kui oleks veel meesterahvas ka olnud. Naine oli.

Uurisin, et kes-mis-kus, sest ei osanud teda kuhugi Hiiumaa peresse paigutada.
Alles augustis kolis. Miks? „Ma olen kogu aeg tahtnud Hiiumaale kolida.“

„Tiiu!“ Oo, Aet kaks rida tagapool. „Kas sa taskulambi said kätte?“ uuris ta.
Laenasin Aedale pimendatud Kärdlas mõni aeg tagasi taskulampi ja ta oli selle mulle postkasti poetanud.
* * *
Laul on ka: Mari Pokinen ja Vaiko Eplik - "Astusin lihtsate asjade juurde"

pühapäev, november 17, 2013

Haige hala

Vahepeal selgus, et mul täitsa maailmakuulus haigus ja huumorimeel on tõepoolest oluline ravi osa.
Halloweeni uudisekünnise ületas USA tšikk, kes kasutas oma Belli paralüüsi ära ja kehastus pettunud võimlejaks, kes sai olümpiamängudel hõbemedali.

Screenshot  Daily Mailist, mu lemmikajaraisusaidilt.

Mul lõppeb kolmas poole näoga nädal. Paranen jõudsalt. Pühapäeval märkasin, et saan põske nõksutada. Neljapäeval hakkas suunurk ülepoole minema. Need muutused on (mulle) märgatavad, kuid siiski veel millimeetrites. Silm läheb peaaegu täitsa kinni juba. Kulm veel ei kerki ja pool laupa on endiselt sile. Teatava keskendumisega saan juba manada suhteliselt sümmeetrilise muige, naeratus on siiski kõveravõitu:


Lisaks tõi nädal nr kolm METSIKu söögiisu, pea- ja kaelavalu ning väikese palaviku. Kui te arvate, et see kõik muutis mind paremaks inimeseks, siis see ei vasta tõele. Mind ei huvita miski peale söömise ja vingumise ja kaastunde kerjamise. Kell seitse mõtlen, et kell võiks jumala abiga üheksa olla, et sobiks juba magama hakata.
Kohati olen end ikkagi seltskondlikuks sundinud ja ootamatul kombel on halvatus hea jututeema, mille kohta kõigil oma suguseltsist näiteid tuua (sama levinud nagu päranditülid). Koosta või Eesti rahva halvatuslugude antoloogia.

Eile käisin neuroloogi juures ja ootasin, et saan teada, kui kaua ma selline pean olema ja et suunatakse mingisse taastusravisse. Kõverdasin põlvesid, sirutasin käsi, panin sõrme ninale. Funktsioneerisin enda arust hästi. Aga käed vajusid ikkagi rippu. Sest väidetavalt ei tohiks praegu paha olla ja kõne alla tuli hospidaliseerimine. Umbes samavõrra hämmastas mind suunamine kliiniku juhataja juurde ülevaatusele ÜHE tunni pärast (selles Eestis, kus isegi silmaarsti juurde saad aja juunikuusse ja su esimene mõte on, et juuni on ju läbi...). Teine arst arvas, et ilmaaegu ei ole vaja „nõela selga lüüa“, andsin hoopis uued analüüsid ja kõmpisin uksest välja segaste tunnetega, aga mitte targemana.

Peavalud on tänaseks veidi järgi andnud või olen nendega harjunud. Need on pigem sellised rõhuvad valutorked, mis pesitsevad vasakul kõrva taga. Parimatel hetkedel ei saa aru, kas valutab kael, kõrv või hammas. Muidu polekski midagi, aga magamist segab väga. Paned pea padjale, et oh kui mõnus. Neljaks sekundiks. AI! Keerad peale teisele. Neljaks sekundiks. Kuldne kesktee – püsid sirgelt ja üldse ei liiguta. Hea, kui ei hingaks ka.

Aga kuidas mul ununes, et kõige targem tohter on ju Google?! Muidugi kirjeldasid mõned poole näoga inimesed samasuguseid valusid, mida leevendab soojakott ja paar tundi enne und sisse võetud valuvaigisti.
Kannan järgmise sotsmaksu oma Google'i kontole?

19.11.13
Vahetasin söömise mittesöömise vastu, valutasin pead ja olin paar päeva siruli. Ja nüüd näen juba pea tervet hambarida (kui vasaku põsega naeratada)!!!

laupäev, november 09, 2013

Kiirrikastumine

Viimasel ajal on neid "erinevus rikastab"-kogemusi olnud nii palju, et ma vist olengi juba rikas.
Nii et võin rahumeeli oma kunstpisaraid nutta.

teisipäev, november 05, 2013

Minu Malaisia

Endiselt kõige rahustavam lugu, mida ma tean.

Patsiendi päevik

Nädalaga imet ei juhtunud.
Tänane väljakutse: öelda ilmekalt MOOOOOOOS!
* * *

reede, november 01, 2013

Pressiteade

Täna selgus, et mul on nimepäev ja ühtlasi ka puukborrelioos.
Kusjuures see kuri koduõue puuk oli selle suve ainuke – vaat milline jackpot!

Borrelioosinäitajad ei olnud kõrged, aga oma laastamistööd jõudis ta juba niisiis alustada. Ja meetripikkusest sümptomivalikust valis see puuk välja just näohalvatuse.
Nii et lisaks näonärvi elustamisele alustasin nüüd ka puugivastast võitlust. Pooled pildilolevatest ravimitest on selleks, et korvata esimeste laastavat mõju. Veini- ja laktoosivaba elu on muidugi veel omamoodi väljakutse...

Kiiret ja tõhusat paranemist mulle!

neljapäev, oktoober 31, 2013

Maski ees ja taga

Vahepeal sain endale lõpuks ometi uue hobi  ühe isetekkelise veiniklubi. Aga kes minevikku ei mäleta... Mu hobiks on ju eri riikide tervishoiusüsteemide testimine. Eesti kord.

* * *

Kui olin oma mukitud minapildi Facebooki riputanud ja kogunud rekordilised 195 like'i, ei teadnud ma, et tegelikult olen oma igemeni ja võimsate vagudega naeratusest poole kaotanud.

Et asi on imelik, mõistsin järgmisel hommikul duši all, kui vasak silm šampoonivahuse vee käes kinni ei läinud. Enne panin vesise silma ja ninapoole kollitava külmetuse, kõrvatagused valutuiked kurja vistriku, keskendumisvõimetuse laiskuse süüks. Aga seal duši all ma sain aru, et vasak näopool ei ole enam minu kontrolli all.

Helistasin Kärdla perearstikabinetti ning migreeni järelnähtude ja kurja vistriku jutu peale soovitas pereõde mul kohe EMOsse valvearsti juurde minna. Kõlas nagu soovitus, milles ei ole vaja kahelda.

Pakkisin kaks banaani ja ajakirja kaasa, sest ma olen ju neid EMO lugusid lugenud, kus peab tunde oma surma edasi lükkama, sest keegi ei viitsi sinuga tegeleda.
Bussis guugeldasin endale diagnoosi ka valmis  näonärvi halvatus.

EMOs pandi mind intensiivi ukse taha istuma ja lugesin seinalt silte, et ise oled jobu, et perearsti juurde ei läinud ja passid nüüd siis siin 6 tundi.

Millegipärast on mul alati arsti juurde minnes piinlik, et ma olen simulant. Aga ei, arst kinnitas kohe Google'i diagnoosi. Arsti nimi oli ka Tiiu. Kõik oli nagu päris – kanüül, tilguti, RÕVEdalt torkiva tunde tekitanud süst (kõige täpsem paralleel, mis ma välja suudan mõelda  nagu oleks keegi tussu kuumasid männiokkaid täis toppinud), kompuutertomograaf. Aju on puhas. Vahel polegi eufooriaks rohkem vaja. Saadeti koju koos raviskeemi ja suunamistega.

Esimestel päevadel söön 9 tbl Prednisoloni (põletikuvastane hormoonravi) ja 1 Controloc, et magu lolliks ei läheks. Valuvaigistamiseks ibukat. Sellise raju annuse peale tuli öösel juba tunne, et pagan, olingi ju simulant ja juba korras. Ei olnud, ainult rohkem paistes. Olen umbes sama plastiline nagu keskmine keskealine Hollywoodi staar.

Täna käisin puukborrelioosi analüüsi tegemas. Otse Lasnamäe veerel laboris, sest hiidlased saadavad oma vereproovid nagunii kord nädalas sinna. Ei jõudnud mantlitki seljast võtta, kui juba kutsuti tuppa ja pakuti lahkelt ka muid tasuta teste (hepatiit, HIV).
Kaks päeva järjest kiiret ja arusaadavat meditsiiniteenust, kordagi ei saanud sõimata  see on mu teine eufooriaallikas. Aga ma ei tea veel, kas see halvatus tuli lambist, puugist või karmast.

Kuigi seltskonnafotodele ma hetkel ei roni, on mu hajevil meel hea. Kui mitu korda olen ma mõelnud, et ma kukun talvel nendel kuradi Tallinna tänavatel luud sobiks, aga et ühel hommikul ärkan poole näoga – selle peale pole tõesti tulnud. Näonärvi halvatus kõlab diagnoosina efektselt ja pealegi ma ise ennast kõrvalt ei näe. Nii et suurepärane teema, millest kõigile rääkida ja kõik tunnevad invaliidile kaasa ja teevad müstilist meelehead. Näiteks vend oli Hiiumaal köögi läikima löönud, vetsus oli paber ja paps käis poes piima ja muu haigele meelepärase järel (heeringas ja õunajogurt). Looooove it!
Esteetiliseks einestamiseks avastasin ka manuaalse meetodi, et hoian käega huuli koos. Muidu võib toit ja jook natuke sisse-välja käia...

Minu vapraid sõpru see kõik ainult innustab. Muidugi on vaja mind kohe restoraani kutsuda.
Sõber 1: „Kumb näopool sul on? Ma laseks hambaarstil omal teise poole tuimaks lasta, siis oleks hea vaatepilt.
Ma: „Hehe, vasak.“
Sõber 1: „No vaata, mida mehed kõik sinu heaks on valmis tegema, onju.“
Ma: „Sellist pakkumist pole tõesti varem olnud.“

Sõber nr2 (kui ma seletasin, miks teadjamad mind Silver Ükssilmaks kutsuvad): „Aga mul on sulle hea uudis ka!“
Ma: „No?“
Sõber nr2: „Homme on halloween!“
Ma: „Et mul polegi maski ega grimmi vaja, tahad sa peenetundeliselt öelda?“

Üldiselt peaks praegu tutvumisportaalis aktiivne olema ja deitima, et sealsed puudega/kompleksides mehed saaksid minu kõrval end võrdväärsena tunda ja samas õppetunni sellest, mis on eluterve suhtumine.

Praegu puhkan aga Hiiumaal sõna otseses mõttes (näo)närvi ja pean harrastama rehateraapiat, sest sajandi torm siiski ei puhunud lehti naabrite hoovi.

Tsau!

Naer (pildil) on terviseks. Jõuluks vast ikka näitan igemeid ka jälle. Seniks imetlege ja kadestage, et mul on 0,5 siledat laupa.


PS. Keegi minust portreelugu ei taha kirjutada? Saab kerge vaevaga, sest elu on kõik väljendid kätte toonud: „nii et silm ka ei pilgu“ ja „kergitas kulmu“. Jaa, seda ühte.


PPS. Kui mu isiklik nurgatohter ütles eile, et ma olen nagu saja lapse ema, sest kõik mu kirjatükid valmivad nii tohutu sünnitusvaluga, siis see lühivorm on kergelt tulnud nagu ristpistes seinapilt.

esmaspäev, oktoober 28, 2013

Südametunnistuse küsitlus

Emor helistas täna, et ma vastaksin vabatahtliku töö küsitlusele.
Viimase 12 kuu jooksul pole ma mitte midagi vabast tahtest teinud. Ainult raha eest teen (või siis vähemalt usust, et arve makstakse ära). Nii ma ütlesin ühe suure EI ja siis veel kolme minuti jooksul nii palju EI-sid, kui sinna mahtus.

* * *
Iga arvutist eemal veedetud päev on võidetud päev.

laupäev, oktoober 26, 2013

Kelle jalas on püksid?

Millal ma käisin üle aegade seltskonnaüritusel pükstega?
Eks ikka siis, kui dress code olevat olnud pariisilik kokteilikleidike.

neljapäev, oktoober 24, 2013

Kohasnobism

Ükspäev küsis üks mu sõbranna, et mida ma teeksin, kui keegi kutsub mu Tommi Grilli esimesele deidile. Üks kord võite arvata, kus me parajasti istusime, kandekotid head Itaalia veini täis. Tommi Grillis muidugi.
„Hahaa, mind just kutsuti Pizza Americanasse! See on ju umbes sama variant,“ vastasin ma.
„Kas Pizza Americana on ikka veel olemas?!“
„On jah, ma ka ei teadnud. Mis siis ikka! Vahel võib Tommi Grill olla kõige õigem valik. Inimesele tuleb võimalus anda!“

Ma nüüd tahan sõnu süüa, et lahkelt ärplesin küll võimalustega ja nii, aga moraal on ikkagi see, et Tommi Grillidega tegelikult südameid ei võida.

teisipäev, oktoober 22, 2013

esmaspäev, oktoober 21, 2013

Aabitsatõed

Naiste käitumisõpiku järgmine punkt: initsiatiivi võib küll võtta ja meesterahva välja kutsuda, aga arvestage ja austage ka eitavat vastust.
* * *

teisipäev, oktoober 08, 2013

Külakorda

Kui käid naisterahval külas, on stsenaarium sama:
tellid varahommikul takso, topid kiiruga oma riided selga ja jooksed õue.
Kõrvarõngad jäävad ka maha.

pühapäev, september 22, 2013

Uus päev, uus küsimus

"Tiiu, kas sind saab tellida ka?"
"Jah, ikka."
* * *

reede, september 20, 2013

Päeva küsimus

Ei teagi, kumb on kehvem tunne,
kas jätta abipaluja aitamata või aidata, tänusõnu kuulmata?

Tervitades
teie tõsiseltvõetav humorist

esmaspäev, september 09, 2013

Kuidas tappa vestlust

Laupäeval võitsin lotoga: käisin Koplis Annuška kontserdil ja sattusin vankumatute keskerakondlastega Koplisse kohvikusse.
„Kus te elate?“
„Hiiumaal.“
„Aa.“
* * *


pühapäev, september 01, 2013

- / +

„Tsau, mis teed?“
„Föönitan külmikut.“
Külmkapis oli üleval 22 kraadi ja sügavas -35. Jälestan, kui ma pean parandama mingeid kodumasinaid ja -süsteeme. See on meestetöö. A mis teha. Guugeldasin „samsung fridge repair“ ja toore tahtejõuga hakkasin tegutsema. Et tõenäoliselt ventikas jääd täis. Ristpeaga kruvikeerajat polnud. Föönitasin ja kangutasin siis niisama. Mõnusad jääkamakad tulid sealt välja.

Külmik jälle normaalne, hakkasin naiseks. Tegin juustuküpsiseid, lasin juustesse lakki ja mökerdasin näo ära. Botased jalga ja õue. Parafraseerides kaasaegseid/kaasasolnud sõnakunstnikke – elu ei tea isegi, mis tal varuks on. Varud tulevad välja aga ainult siis, kui sa üldse seda ei oota. See on aga jällegi asi, mida meeletult armastan.
Igatahes omandas sel nädalal esimest korda kuuldud väljend „Sa oled esimene part sihikul“ palju reaalsema tähenduse. Jahimees oli väga osav ja sai mu kätte.

Ühel suurel saarel saadud löök sai palju väiksemal saarel tublisti leevendust.

neljapäev, august 29, 2013

kolmapäev, august 28, 2013

Anne

Eneseusk on üks veider asi. Hakkasin Austraalia X Factori uut hooaega vaatama. See on hästi positiivne saade, andekaid inimesi nagu saelaudu. Näidatakse, kuidas poisid ja tüdrukud töötavad kõnekeskuses või spordipoes ning räägivad, et laulmine on see, mis neile üle kõige meeldib. Laulavad ära ja kui küsitakse, kuidas läks, kehitavad nad õlgu: „Vist oli okei...?“
Rahvas muidugi seisis püsti ja aplodeeris. Kohtunikud ka.
„Sa pead hakkama endasse uskuma,“ kommenteerib žürii. Noor laulja saab järgmisesse vooru, sest ta on ülepeakaela annet täis ja väga ilus ka.
„Sa pead endasse uskuma!“ kuuleb veel edaspidigi.

* * *
Ma olen ise ka seda lauset päris mitu korda kuulnud. Ja ma ise ka tean, et mul on see probleem.
Et kui keegi ütleb, et tee ära, sul on see kõik sees olemas... Ja ma ei saa üldse aru, mis soga see inimene ajab. Ja niiviisi heast peast hakkangi endasse uskuma? Kust ma tean, et see usk on põhjendatud?
Vahel läheb uni ära, sest ma olen jälle välja mõelnud, et ma olen see kõige lollim. Siis luban endale, et kohe lähen kuhugi kontorisse tööle ja väsitan päevi õhtusse siukse hurraaga, et öösel pole unel enam aega ära minna. Noh, eile oli selline öö ja hommik.

Täna sain sellise kirja: „See septembrilugu oli ikka väga hea! Olen Su toidulugude austaja vanast ajast, aga et keegi ka oma tagasilöökidest räägib, on ekstra hinnatav. Koos fotodega suurepärane tervik, aitäh!“

Nn kolleegide, ajakirjanike-toimetajate kiitev tagasiside ajab kõigepealt segadusse. Tegelikult on muidugi metsikult hea meel. Vau!

Veel sellest suvest:
„Vaimukas ja keerutamata otseütlev ja huvitav!“
„Tõeline ajakirjanik, kelle teksti kaudu tuleb maailm koju kätte, mitte pealetükkiva (kuid huvipakkuva) autori kohalolekuga + täpselt doseeritud vaimukustega.“
„Taaskord väga kihvt lugemine! Aitäh elamuse eest! Minust on saamas Sinu lugude fänn.“

Peaks ikka endale kodulehekülje tegema, vähemalt positiivseid arvutusi ei pea ise välja mõtlema. Lisa või viited nagu Huffington Post ja New York Times, ainult et need ütlejad on olnud eesti inimesed.
* * *

Foto: Caroline Sada

neljapäev, august 15, 2013

Kuulsaid sõnameistreid

Öelda mulle "Kirjuta raamat!" on vist sama kui käskida Jan Uuspõllul nalja visata.

Samas kuluks üks söögi- ja seksibestseller vahelduseks täitsa ära?

teisipäev, august 13, 2013

Järjekordne peaasi

Ei tasu ikka kuu aeg järjest maal olla. Metslasel ei pea närv vastu linna jõudes.
Tänane päev möödus ibukadieedil ja silmaklappidega, sest mu vana kamraad migreen võttis vaevaks läbi astuda. Ta ei meeldi mulle endiselt.

esmaspäev, august 12, 2013

Nädalavahetuse soundtrack

Ilus ja tegus nädalavahetus oli, täis sõprust, kunsti, mussi, kohvi ja kooki, tuult ja merd.
Nii hea Hiiumaa oli, et lõpuks jäi hinge suur tühjatunne.

neljapäev, august 08, 2013

Turist!

7. august 2013 läheb nüüd ajalukku sellega, et tuli tunne, et ma tahaksin minna Aasiasse. Lisaks niisama olemisele isegi ringi rännata ja tunda ebamugavusi, sõita 15 tundi rongiga ja mitte midagi aru saada.
Ise ka imestan.
* * *

teisipäev, august 06, 2013

Cancel

Kui ükski mees ei peaks olema mu pisaraid väärt, ei ole seda ka ükski naine. Lihtne.
Oh baby...

esmaspäev, august 05, 2013

Guugeljalutuskäik

Liverpool Street, Sydney:

teisipäev, juuli 23, 2013

Õnnetoov kollane nokats

Kuigi ma jätsin kollase nokatsi unarusse, elab ta Noblessneris ilusasti edasi, on suur sotsiaalmeedia austaja ja saadab mulle paari päeva tagant instast või Facebookist tervitusi.

Ole vapper, mu kollane nokats!
Sa oled väga fotogeeniline!
Uute kohtumisteni!

esmaspäev, juuli 22, 2013

Kuidas lõhkuda jääd

Läksime Kärdiga reede õhtul korraks külla. Seal oli kaks poissi ja kaks tüdrukut. Peremeest tundsime, teised olid võõrad.
„Kas te olete hiidlased?“ uuris üks tüdruk.
„Jaa.“
„Käinast siis?“
„Ei, miks? Kärdlast ikka.“
„Siis te peate küll päris vanad olema.“

laupäev, juuli 20, 2013

neljapäev, juuli 18, 2013

Võitlus asjadega või asjatu võitlus?

Täna oleks tahtnud kommi süüa, magada ja õnnelik olla. Muud ei oleks nagu jaksanud.
Aga tegelikult pidi jaksama:
Pildil on üks nurk, aga ruumil on neid teatavasti neli.
Homme on uus päev, uus projekt.

teisipäev, juuli 09, 2013

Ood Õlale

Vahel on nii, et vaatad vasakule ja paremale, et kas on mõnda toetavat õlga.
Ja siis see õlg ilmub ühtäkki täitsa ise kusagilt, kust üldse oodata ei oskakski.
Õlg ei saa arugi, kui õigeid lauseid ta järjest ütleb. Kuulab tähelepanelikult, pakub lahendusi ja ütleb jälle õigeid asju (nagu mu Saksa mees).
Suurekskasvamise võlumaailm.

esmaspäev, juuli 01, 2013

Ärijuttu

Ajalehte tasub ikka lugeda, sest lehes kirjutatakse ju tõtt. Väljavõte Kruuda intervjuust tänases Postimehes:
Jään siis ootama!

* * *
Pakkuge palun ilusaid firmanimesid ka, sest mu praegune favoriit Tindinikkuja OÜ (esseed ja eskort) ei pruugi saada pornokomisjoni heakskiitu.

pühapäev, juuni 30, 2013

neljapäev, juuni 20, 2013

Päeva kompliment

"Mulle meeldid sa ka vaesena."

neljapäev, juuni 13, 2013

Kes on kes

„Tiiu, nägin sind ükspäev rattaga mööda sõitmas nii kiiresti, et ei jõudnudki tere öelda."
„Ah soo.... Kust sa teadsid, et see mina olen?“
„Kärdlas ei kanna keegi niiviisi ilusti rätikut kaelas.“
* * *
Sõidan Kärdlast Tallinnasse. Istun umbes kohal nr 50.
Esimesse ritta sätib end istuma üks keskealine mees, kes kommenteerib siira rõõmuga: „Oo, istun siia neegri kõrvale!“

esmaspäev, juuni 10, 2013

Eino tere hommikust ka teile

Mu hommik hakkas sellega:
Tervitused Erikule:)

neljapäev, juuni 06, 2013

Elust enesest

Tundmatuks jääda soovinud mees: kohe tuttavaks saades on väga riskantne naisterahvaga reisile minna, sest seal nad kipuvad olema meigita ning see ei ole seksikas ega mõju suhtele hästi.
* * *

teisipäev, juuni 04, 2013

Cajón!

Suur cajóni- ja hispaanlaste igatsus tuli.
VÄGA suur!

kolmapäev, mai 29, 2013

Hea päev

Täna on jälle see päev, kus kõik on võimalik.
Isegi see on võimalik, et kõht enam peaaegu nagu ei valutagi. Neli päeva ja ööd on see mind närinud. Ei oskagi seda valu kuidagi muud moodi kirjeldada, kui et kõht ei ole rahul. Umbes kahes asendis on korraks okei – istudes, kui midagi makku saab, ja ühes selili külitavas poosis. Detsembri alguses oli ka nii. Lahe on rahulikult magada jälle.

Piltmõistatuseks Cafe Blissi näitel, kuidas heal päeval saab sama raha eest  (2.50) kaks korda rohkem pannkooke:


teisipäev, mai 28, 2013

(V)au!

Järeltuleva põlvega ka jätkame. Käisin täna ühes ärimajas intekat tegemas ja kaks sammu eespool kõndis sama teed nii 11aastane poiss.
Ukse juures jäi ta seisma...
Et mulle uks avada ja mind esimesena hoonesse lasta.

pühapäev, mai 26, 2013

Tviit-vidiit

Just ükspäev mõtlesin, et peaks endale Twitteri tegema, sest mulle ju meeldib omada asju. Pealegi tundub see selline kaasaegne ja nii lihtne, et kõik saavad hakkama.
Nagu näiteks välisminister Paeti võsuke:

JA

Nunnu. Meie ajal soditi niisama raamatukoguraamatusse "türa" ja "puts", a tänapäeval on ikka massproduktsioon ja saad kerge vaevaga palju suurema jama korraldada. Mul on täitsa hea vaist internetti screenshottida - ikka koguneb materjali, mida mõne inimese arvates ei oleks pidanud mitte kunagi tekkimagi.
Säutsumiseni!
* * *

neljapäev, mai 23, 2013

teisipäev, mai 14, 2013

Päeva küsimus

Kas ma olen tütrena selles elus ebaõnnestunud?

esmaspäev, mai 06, 2013

Küte

Eelmisel pühapäeval Tartus ärgates oli väga värske olla. Uni oli sügav. Väga sügav ja kosutav.
Ärgates pea selge. Viimati oli selline tunne Hiiumaal magades.
Linnas ärkan tatist ja verest umbes ninaga, pea on uimane ja tuju muidugi vastav. Feng shui tuksis? Veesooned sõlmes? Hakkasin igaks juhuks sarjama keskkütet, sest arvatavasti olen kolmeaastase suveeluga oma keskküttegeeni hävitanud.
Paari päeva pärast lõpetati meil kütteperiood. Ju see vähe vara ka oli, aga eks ma olen harjunud oma tahtmist saama.
Istun siin nüüd teki all, 4 kihti riideid seljas. Aga nina on lahti.

pühapäev, mai 05, 2013

Jätku leiba

Vahepeal ringles internetis pilt kahe aasta vanusesest, kuid endiselt kauni välimusega hamburgerist, et nännännäää, idikad, ise ka saate nüüd aru, mis sitta te sööte.
Rannapäeva auks otsisin välja oma vana hea sadomaso teki (selline niiskuskindel piknikutekk, millel on must kile all) ja suureks üllatuseks oli seal kotis ka leib. Säilivusajaks 04.08.2012.
Säilitada on tõesti kästud toatemperatuuril, aga kaheksa kuuga võiks üks toas seisnud leib küll jalad alla võtta ja minema jalutada. See aga näeb välja selline, et lükka ahju ja siis hambad sisse.
FRESH, mis FRESH.

neljapäev, mai 02, 2013

Müügimees

Ma pole kunagi arvanud midagi endast kui müügiinimesest.
Seda enam kummitab nüüd peas üks mõte, mille viskas õhku üks müügimees umbes kuu aja eest: „Ajakirjanikud on kõige paremad müügiinimesed. Nad peaksid müügikoolitusi läbi viima.“
Võib-olla tõesti? Vaja on tublit portsu veenmisoskust, et kiiresti jõuda nullist tooteni; käia läbi rada persoonide leidmisest intervjuu kokkuleppimiseni.
Pärast lootäit nõusolekuid on mul alati tunne, et lugu on valmis.
Praegu ongi see tunne.

teisipäev, aprill 30, 2013

Elu edetabelid

Mu lemmikmehed on jälle uutmoodi ritta pandud ehk siis maailma parimate restoranide edetabel.
Esikümme:
1. El Celler de Can Roca, Hispaania
2. Noma, Taani
3. Osteria Francescana, Itaalia
4. Mugaritz, Hispaania
5. Eleven Madison Park, USA
6. D.O.M, Brasiilia
7. Dinner by Heston Blumenthal, UK
8. Arzak, Hispaania
9. Steirereck, Austria
10. Vendôme, Saksamaa

Kõigem koht, mida ma ise katsunud olen: Daniel Lindeberg* (Frantzén/Lindeberg on 12. kohal).
Kõige parem meel on aga selle üle, et kõrgeim uustulnuk on Attica ja Ben Shewry. See Melbourne'i koht ühtlasi kõrgeim Austraalia restoran tabelis, Ben Shewry ise on muidu Uus-Meremaalt.
* Päev hiljem tuli pressiteade, et Daniel Lindeberg läheb oma teed ja Frantzén/Lindebergist saab lihtsalt Frantzén.

esmaspäev, aprill 29, 2013

Mister Australia 2013

Miks peaks Austraaliasse minema?
Vaadake sealse The Voice'i uue hooaja blind audition'eid.
Oi, kuidas ma Sydneyt igatsen...

pühapäev, aprill 28, 2013

Pealkiri puudub

Pühapäeva õhtuks on selline seis, et juuksed ka valutavad väsimusest. Milline nädal, uhuuu.
Varsti võin ametireal teha muudatuse: maha kriipsutada VABAKUTSELINE, asemele läheb SOCIALITE. Nagu seletab tark mees taskus ehk Urban Dictionary: a person who is rich and unemployed, devoting her life to being "socially active" / A somebody who is really a nobody.

Tutvustan nüüd kohe kolme asja.
1. Reedesed märkmed

Noh, mis keele või tähestikuga tegu? Pole vaja imestada, miks ma intekate ajal enam märkmeid ei tee, vaid lasen diktofonil kõik asjad meelde jätta (seitse korda kontrollin, kas on piisavalt patareisid kaasas).
Aga jah, reedene häng oli SUPERbest. Sõbrad on siin maailmas ikka ühed kuldaväärt asjad. See on üldse sõprade toetusest ja armastusest tiine (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!).
Ja hing ikka ihkab neid korteriolenguid. Nagu umbes poole kolme ajal pidi tõdema: "Lepime kokku, siit küll keegi edasi minna ei taha." See on siis kirjas all vasakul. Parempoolne sektor on aga totaalselt aegade hämarusse vajunud.

2. Laupäevane kaaslane
Vabandan, et meie uuel sõbral on nii vähe ajusid ja nõnda minimalistlik riietumisstiil:


3. Nädala mix
Kyodai Boiler Roomi mixi avalugu on ... sõnad said otsa.

teisipäev, aprill 23, 2013

Tasuta trenn

Kui Scala Fitness kehtestas uue hinnakirja täpselt sel päeval, kui ma trenni tagasi tahtsin, siis TOHUTU protesti märgiks ma sinna enam ei läinud. Niiviisi näkku ei nussita.
Õnneks sain ma nädalavahetusel oma postkastist välja kangutada Kesklinna Sõnumid, kus  - paramparaa! - tasuta trenni reklaam lahkelt sees:


Linnaosa kodukal on aga märksa tõetruum kuulutus:


Kallid lugejad, kas teil on veel taolisi häid tasuta asju soovitada, sest mul on parajasti "Raha vähe, aega palju"-mõud peal?

esmaspäev, aprill 22, 2013

B. Ordell

Eile tuli jutuks, kuidas Liivimaa Kroonika ajakirjanik Bruno Ordell mingi loo pärast sekeldustesse sattus. Kuidas kaks kappi tulid toimetusse teda kirjutama õpetama, aga Brunot parajasti polnud ega tulnud ka pärast mitmetunnist ootamist. "Öelge talle edasi, et järgmine kord enam nii kergelt ei pääse," kostsid kapid lahkudes.
Bruno oli tegelt olemas küll, aga siiski ainult paberil.

esmaspäev, aprill 15, 2013

Varbad külmetavad

* * * 
Juba hakkan unustama, et on olemas maailm, kus on 25 kraadi sooja.
TAHAN oma kingad õue jalutama viia.

reede, aprill 12, 2013

Mis tahad?

Otsitakse kolimise osakonna juhti.

Ettevõte pakub
võimaluse
- viia ellu Uus Maa Kolimisteenused OÜ visioon
- areneda
- võita ettevõtte lojaalsus.

* * *
Facebook võiks lasta valida lisaks "Most recent" postitustele ka "Most decent".

neljapäev, aprill 11, 2013

Valel teel

Tänavanurgal  seisab neljakümne tuuris mees, selline sutsu räsitud. "Vabandage!" peatab ta mu. Ootuspäraselt, ma ütleks. Oeh. Aju jõuab hetkega läbi raalida sularahajäägid, võimalikud sendipeidukad, isegi lähima ATMi asukoha.
"Kus asub Tina tänav?"

esmaspäev, aprill 08, 2013

pühapäev, aprill 07, 2013

Minu imelised hommikud

Pühapäevane empaatiaülesanne (ärkamise ja hommikusöögi vahel): "Tead, ma pole elu sees amelenud nii paljude tüdrukutega kui eile."

* * *

Kas selline app on juba olemas, et panen telefoni inimese näo ette ja siis ma saan teada nime ja kas ja kuidas ma teda tean?
Kui nii kaua ja palju käia, siis tegelikult teadki juba kõiki maailma inimesi. Ja kui reivil vahetad kõrval seisva mehega kättpidi nimesid, ütleb ta: "Oh, your hand cracks."

Ja kui me üksõhtu jõime Värskat ja vaatasime hääletut telekat, siis küsisin, et mida kuradit me teeme - kas see nüüd tähendabki, et me oleme vanad. "Jep," ütles Sass.

kolmapäev, aprill 03, 2013

Kassitapp

Mis siin salata aeg-ajalt on ikka tunne, et „SOS, superPMS!“ ja asjad ei liigu ei edasi ega tagasi.
Jookseks või peaga vastu seina, aga ei tea, mis sein see kõige mõistlikum oleks ja kui kiiresti ja kõvasti on vaja joosta.
Ma nüüd siin tahan imestada, kuidas ma alati kipun unustama, et küll asjad paika loksuvad (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).
Peitusemäng lahendusega, mis on on kuskil peidus. Otsimiseks pole vaja rapsida. Küll see lahendus välja longib, kui enam peidus ei viitsi olla.
See paikaloksumisetunne on nii hea, oi-oi kui hea.
Nii boss olla kui nagu Mäo Ristil Roograhu sadama resturaanis. Mäo on kass.

reede, märts 29, 2013

kolmapäev, märts 27, 2013

Kulleri kell

Ootasin pakki.
„Kui me oleme toote laost teele saatnud, saadame vastava kinnituse meilile. Kui toode jõuab Eestisse, saadetakse Sulle SMS. Järgneva 24 tunni jooksul helistab kuller ja toob toote Sinu märgitud aadressile.“

Mingit SMSi ei tulnud ja muidugi käis kuller täiesti etteteatamata ukse taga just sellisel hommikul (kell 10:12), kui olin parajasti tunniks ajaks kodust ära. Kuller ütles, et saab õhtul pärast viie uuesti tulla. Mina ütlesin, et tulgu siis viie ja kuue vahel, sest pärast seda olen jälle lennus Kedagi ei tulnud. Seitsme ajal helistas kuller, et unustas ära ja siis tuli meelde, kui bussis pakki nägi. Leppisime uue katse järgmiseks päevaks.

Hommikul 9:12 tuli sõnum, et DPD kuller toimetab paki kohale kell 11-13. Samasisuline meil oli ka postkastis. Mnjaa, meeldiv, et nii täpselt ja nii.
Ma polnud veel jõudnud ootama hakatagi, kui 10:10 oli kuller kõpsti! kohal.

* * *
Muidu vaimustun lootuvastamisest ehk Shazamist (pakaa, ümisemine ja lüürikaguugeldus!) ja olen niisama kriisis.

pühapäev, märts 24, 2013

Rewind

Mitu korda olen ma seda lugu kuulates Liverpool Streeti pidi mäest üles rühkinud tööpäeva poole, pea vatis ja vunts higistamas?
Retooriline küsimus.

neljapäev, märts 07, 2013

Aplaus


Kui sul on minu filmimaitse, siis sa ütled, et "Café de Flore" on täpselt see, mida sa vaadata tahad.

Kuula mussi ka, eriti Matthew Herbertit (miks ma nüüd enam seda youtube'i kasti siia enam monteerida ei saa?).
* * *
Vaatasin Jean-Marc Vallée "C.R.A.Z.Y." ka ära.
Jean-Marc Vallée filmid ON minu maitse.

teisipäev, märts 05, 2013

Soe

Päeva kompliment tuleb edukalt riigiametnikult: "Sinu toa soojus kompeenseerib selle, mis sul inimesena puudu jääb."

Päeva küsimus tuleb mult endalt: "Millal minust perverdimagnet sai?"
Üks vihje siin.

esmaspäev, märts 04, 2013

Usk



* * *
Maailma kõige parem tunne on see, kui usk on tagasi.
"Kui on tahtmist, kui on usku, kõik on võimalik." Chalice teab, millest ta laulab.
Ja ma tean ka.

teisipäev, veebruar 26, 2013

Mis tegelikult loeb

Üksöö vaatasin filmi nagu mulle ikka meeldib vaadata. „The Impossible“ on 2004. aastal Kagu-Aasiat tabanud tsunamist. Õigemini oli see mul hommikukohvidoki „Tsunami: Caught on Camera“ järellainetuseks, mis jäi painama (ja painab siiani) ja vaatasin siis mängufilmi ka ära.
Kuuldavasti peaksid ka meesterahvad selle ilmvõimatu filmi peale vähemalt kaks korda nutma.
Mitu pisarat ma valasin?
Null!
Hõk.
Südametu oli olla, et kuidas ma siis tõesti ei tunne midagi. Seda ju olen küll viimasel ajal palju tundnud, et mul on kuskil sees suures koguses midagi, mis on seal kinni ja välja ei tule (pekk?). Mõtlesin lihtsalt, et rahaga sa ikkagi emotsiooni ei tee. No grimmi saab kõvasti.

Eile oli vabariigi aastapäev ja paraadile ei tahtnud ma minna. Tõin ära kringli, mida hiljem punaste huulte vahelt sisse lükata. Tõin ära uue Anne & Stiili, millel on ilus kaas ja minu toidulugu sees. Pildistasin sinist taevast, sest on ebanormaalne, et see on täiesti sinine. Vaatasin, kuidas inimesed kõnniteel kukuvad, ja vantsisin Vabaduse väljakule.
Õhujõud lendasid parajasti üle platsi nagu missioonil porikärbsed. See oli väga ilus, kuigi isegi suvaline kole kajakas tegi jõulisema etteaste.
Passisin kõnnitee serval ega näinud eriti midagi nagu arvata oligi, möödakäijad nügisid. Sõjaväeautod sõitsid aeglaselt mööda. Eestile tüüpiliselt oli vaikne. Ainult mõned lapsed vadistasid, sest nad ei ole veel vaikima õppinud.
Siis hüüdis üks noor sõdur veoautost: „Elagu Eesti!“
Sellest piisas. Hea, et mul päikeseprillid olid.

Tegelikult on minu muutuvas maailmas jutuks hoopis mäluprobleemid ja korrigeeriv pesu.

reede, veebruar 22, 2013

PR-ekspert

Ühe suure telekanali piirkonnajuht lansseerimispeol: „Mida te meie kanalist arvate?“
Mina: „Pole aimugi, mul ei ole telekat.“

reede, veebruar 08, 2013

Kiitus (ehk nädala "dialemma")

ettekandjale:
„Arutasime siin lauas enne, et teie olete kõige parem teenindaja. Teil tuleb see kõige loomulikumalt välja. Olete vist väga palju silver service'it teinud?“
(väliskülaline Eesti parimas restoranis) 

* * *

kirjutajale:
„Sa oled tabanud minu iroonilist olekut ja seda juhtub pigem harva :-)
Lugesin ja naer kippus peale ja tundsin enda ära ka.
Su tööstiil on nii nauditavalt eriline, mingit intervjuud ei teegi, aga ometi oled kõik teada saanud ja ka tähele pannud. Hea lugu, mulle väga meeldis.“
(tuntud teleajakirjaniku tagasiside)

teisipäev, veebruar 05, 2013

Kiri jõuluvanale

Tere, jõuluvana!

Palun pane Google'isse Donal Skehan.
Kas Sa saad jõuluks tuua? Ta jõuab selleks ajaks veel kosuda ka.
Ma luban senikaua hea laps olla ja palju õppida ja loodan väga, et see pole mingi "Ära hinda raamatut kaane järgi"-keiss.

Head aasta jätku,

Tiiu

PS. Ma tean küll, et Sa elad siin meie majas teisel korrusel;) Ja kaas on selline:

esmaspäev, veebruar 04, 2013

Sent pooleks

„Tere, palun kolmekümnene karp 400mg Ibumetini,“ küsin Stoki juures olevas Apteek1-s 1. veebruari õhtul. Ulatan ISICkaardi, millega saab käsimüügi ravimitelt 5% soodustust.
„3.57.“
„Kuidas see hind nüüd niiviisi tõusis, kui letis olevale karbile on märgitud 3.44?!“
„Ju siis on vana hind jäänud,“ on apteeker resoluutne.
„Võiks ikkagi ju ära parandada, kui hind on muutunud...“ Seda enam, et valuvaigistid nii meetri kaugusel kassast ja apteek ise pisike.
„Selge. Kas ma siis nüüd tühistan teie müügi, p r o u a?!“

Väljavõte Apteek1 kodulehelt:
Apteek1 on professionaalse apteegiteeninduse kaubamärk, mis ühendab 177 apteeki üle Eesti. Pakume apteekide külastajatele asjatundlikku nõu sobiva ravimi leidmisel ning üllatame kliente sooduspakkumistega.
 
Nõus, 13 sendi eest sai üleolevat suhtumist tõepoolest üllatavalt suures koguses.

reede, veebruar 01, 2013

Jaanuar

Positiivseks mõeldud jaanuar möödus linnutiivul. Vahel ei käinud päevade kaupa õues ja vahel käisin ka. Otsisin tööd, korterit ja elu mõtet nagu ikka. Sotsiaalselt käristas jaanuar mind ribadeks, ujutas igasugu infoga üle ka (üks aastahitt, üks vürst, üks eurovisioonivõitja, kaks tööintervjuud, kolm sünnipäeva, pikad jutuajamised vanade sõprade-tuttavatega).
Ostsin voodipesu ja punase huulepulga. Tänaval ei kukkunud kordagi.
Kuu lõpuks silendas "Nooruse maagia" mu nägu ja sain kolmepäevase migreenihoo. Imelik, et valu on vasakule kolinud. Oimukohad on ikka veel hellad.

Homme on järjekordne toidulugu ja laupäeval Pädaste.
Olen asjade käiguga rahul.

teisipäev, jaanuar 29, 2013

Chat

"Tsau kallis, kuidas sul läheb?"
"Mul siin läheb täitsa hästi."
"Oot, kas sa oled ka Balil?"
"Ei ole, Eestis. Isegi siin võib hästi minna."

esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Esimene Eesti


* * *
Millal ma viimati deidil käisin?
Millal ma viimati end tühjaks kirjutasin?

teisipäev, jaanuar 15, 2013

tsaupakaa

See on ikka traagiline seis, kus me praegu oleme. Kui me oleks teineteise lähedal elanud, siis oleksime kogu aeg koos olnud, aga selle asemel on töö mägedes, kontserdid ja pulmad ja ma ei ole saanud oma elu kontrollida. Ma ei ole hea boyfriend. Aga poleks sulle kunagi meelega haiget teinud, sest sa oled nii awesome.

esmaspäev, jaanuar 14, 2013

Mul oli õigus

„Kuis muidu?“
„Otsin tööd, ideaalis toidu ja veiniga seotut.“
„Ainuke asi, mis toidab, jah.“
„Raha võiks siiski ka vahelduseks saada.“
„Mis ajast vananevad hipsterid rahast hoolivad?“

* * *
JÄTAN MEELDE, ET MA EI TOHI TEEPUUÕLI OMA NÄO LÄHEDALE PANNA!
AI!

kolmapäev, jaanuar 09, 2013

TV

„Tutvusin eile öösel tänaval ühe tüübiga, kui ma koju tulin.“
„Ohtlik!“
„Hmm...“
„Õnneks sa oled elus veel.“
„No kuule!“
„Võib-olla vaatan ma liiga palju telekat, nii 15 tundi päevas.“

Pean ikka natuke õppima seda, kuidas inimest armukadedaks ajada.

pühapäev, jaanuar 06, 2013

reede, jaanuar 04, 2013

Uusaastalubadus

Kastan end iga päev ja kasvan.
KAKS LIITRIT VETT IGA PÄEV.
EI KUIVA ENAM!

Praegu uputan aga nohu pärnaõieteega.

kolmapäev, jaanuar 02, 2013

Bar 25

Kohustuslik dokk Berliini-lembestele ja ööelukatele:


Kel huvi süveneda, siis siin on juttu business hippy'de edasiste plaanide kohta.

PS. Mu lemmikkoht algab 0:12:06:)
UA-3498800-1