Üks päev mõtlesin välja, et see mu suur tühjuse tunne on tegelikult osa iseseisvumisest. Päris imelik, kuidas need faasid saabuvad keskea künnisel. Või see ongi keskeakriis?
Igatahes närib mind see, et ma ei ole õnnelik ja poolvõõrad inimesed tulevad seda mulle ütlema. Tegelen asjaga.
* * *
Ütlesin täna kaks tööotsa ära. Ühesõnaga valisin endale aja (raha poleks nagunii eriti saanud). See oli väga vabastav.
Üks ütles: "Ära muretse, tore, et tead, mida teha tahad." Ilusti öeldud mu välistamismeetodi kohta.
* * *
Sain kõige ootamatult inimeselt sõnumi: Somebody totally gets me. Mina olen siis see somebody. Äkki tõesti on mu anne suhtlemises ja olemasolemises?
* * *
pühapäev, juuni 28, 2015
laupäev, juuni 20, 2015
Haigla pidu
„Mängid pärast veel?“
„Jah, lähen tõstan need noored puldist ära! Tahan ühe jungle'i-loo panna.“
„Pean ütlema, et mulle meeldib muss rohkem kui häng.“
„Tiiu, vanakool!“
„Jah, lähen tõstan need noored puldist ära! Tahan ühe jungle'i-loo panna.“
„Pean ütlema, et mulle meeldib muss rohkem kui häng.“
„Tiiu, vanakool!“
esmaspäev, juuni 08, 2015
Muljeavaldamiskunst
Lugesin praegu ühe müügijuhi tutvustust:
Olen võistlusliku meelelaadiga ambitsioonikas talent Põlvast. Positiivse ellusuhtumise ja võimsa tahtejõuga inimene.Inspireeriv! Peaksin ka sellele koolitusele minema. Seniks ajan odava koopiaga läbi:
Mitmekülgne ambur. Targemaks, kõrgemale, kaugemale mööda arenguspiraali.
Meie olemus on meie mõtete tulemus :)
Meie olemus on meie mõtete tulemus. Talent Hiiumaalt. Vähk.* * *
reede, juuni 05, 2015
Mingi värk kõrvaklappidega, nende nööpidega
Viimasel ajal avastan
end olukorras: oo, kõrvaklapi ots kohvitassis.. huvitav, kui kaua
juba?
Selge, millalgi hooga
peast võetud. Õnneks ei tee vedelikus ligunemine neile midagi.
Sama ei saa väita, kui
kõrvaklappidele peale astuda. Mul juhtus seda kolm korda järjest.
Kole, kurjakuulutav krõks käib.
* * *
* * *
neljapäev, juuni 04, 2015
kolmapäev, juuni 03, 2015
Suhtes
Ootamatult avastasin, kui palju on mu elu mõjutanud ja suunanud korterikaaslased. See, kui lähedalt sa oled nendega koos nii heas kui halvas.
Kui neid on kolm tükki, siis on lisaks endale veel kolm elu. Kolmed emotsioonid.
Kogu aeg oled mingis etapis: võõrasolemise aeg, üksteise tundmaõppimise protsess. Talumine, kodustumine, usaldamine, väsimine, kokkukasvamine. Eriline side.
Ja kui palju vaesem inimene ma oleksin, kui oleksin kõik need aastad üksi elanud.
Kui palju see mind mõjutab, et taustal on niigi palju nurki lihvida?
* * *
Aga tegelikult tahtsin öelda, et mai oli raske kuu. Eriti pühapäev, liiga palju õnnetusi ja surma. Ja ma ei taha üldse leppida, et inimesed mu elust kaovad.
See on ka uus, et asjad mind kohe nagu ei puudutagi, aga jäävad niiviisi aegamööda hinge närima. Ja ma teen asju, mida ma varem kunagi poleks teinud, näiteks jätan sõbra sünnipäevale minemata, sest ma lihtsalt ei suuda inimesi näha (hm, see võib-olla polegi mingi uus fenomen).
Sees nii palju tühjust ja üksindust, millega ei oska midagi pihta hakata peale selle, et tahaks põgeneda.
Eile pidin "Vanamehe ja mere" etendusel kõvasti tagasi hoidma, et mitte pillima hakata.
Arvatavasti on põhjus lihtne: liiga palju aega, liiga vähe raha + usk kadus ära.
Kui ma rikkam oleks, oleks ma ammu oma Malaisia suvilasse pead parandama sõitnud, kuigi ei ole sugugi kindel, et sellest oleks kasu.
Vahel tahan uskuda, et ma olen lihtsalt 10 kg liiga paks, et õnnelik olla.
Jooksmas ka ei saa käia, siis sest mu imelised uues jaapani jooksutossud, õigemini ainult parema jala oma sööb konti. Vot, kõigele leian seletuse!
Laiskus? Märk, et peaksin täiskohaga 9-17 tööl käima, mis võtaks mult vabaduse, millega ma ei oska midagi peale hakata?
Mis siin ikka, kirjutan nüüd edasi.
* * *
Kui neid on kolm tükki, siis on lisaks endale veel kolm elu. Kolmed emotsioonid.
Kogu aeg oled mingis etapis: võõrasolemise aeg, üksteise tundmaõppimise protsess. Talumine, kodustumine, usaldamine, väsimine, kokkukasvamine. Eriline side.
Ja kui palju vaesem inimene ma oleksin, kui oleksin kõik need aastad üksi elanud.
Kui palju see mind mõjutab, et taustal on niigi palju nurki lihvida?
* * *
Aga tegelikult tahtsin öelda, et mai oli raske kuu. Eriti pühapäev, liiga palju õnnetusi ja surma. Ja ma ei taha üldse leppida, et inimesed mu elust kaovad.
See on ka uus, et asjad mind kohe nagu ei puudutagi, aga jäävad niiviisi aegamööda hinge närima. Ja ma teen asju, mida ma varem kunagi poleks teinud, näiteks jätan sõbra sünnipäevale minemata, sest ma lihtsalt ei suuda inimesi näha (hm, see võib-olla polegi mingi uus fenomen).
Sees nii palju tühjust ja üksindust, millega ei oska midagi pihta hakata peale selle, et tahaks põgeneda.
Eile pidin "Vanamehe ja mere" etendusel kõvasti tagasi hoidma, et mitte pillima hakata.
Arvatavasti on põhjus lihtne: liiga palju aega, liiga vähe raha + usk kadus ära.
Kui ma rikkam oleks, oleks ma ammu oma Malaisia suvilasse pead parandama sõitnud, kuigi ei ole sugugi kindel, et sellest oleks kasu.
Vahel tahan uskuda, et ma olen lihtsalt 10 kg liiga paks, et õnnelik olla.
Jooksmas ka ei saa käia, siis sest mu imelised uues jaapani jooksutossud, õigemini ainult parema jala oma sööb konti. Vot, kõigele leian seletuse!
Laiskus? Märk, et peaksin täiskohaga 9-17 tööl käima, mis võtaks mult vabaduse, millega ma ei oska midagi peale hakata?
Mis siin ikka, kirjutan nüüd edasi.
* * *
Tellimine:
Postitused (Atom)