Prantsuse salongikosmeetika lõunal.
„Trendikas pidulik soeng on sõlm juustes, ehi näiteks prossiga.“
„Aga mida teha lühikeste juustega?“
„Paned roosi rinda. Või võtad tissid paljaks.
* * *
Naistearsti juures.
...
Arst: "Kui verekaotus on suur, saab uuringud teha. Aga olgem ausad, verevaene te küll välja ei näe."
...
Mina: "PMSiga kaasneb enesetapumeeleolu."
Õde: "See pole midagi, mõni tahab teisi tappa!"
Mina: "Hmm, selle peale pole ma veel tulnud."
Arst: "Soovitan siiski mõlemat vältida."
Rääkisin õhtusöögilauas oma hobiotsimisest.
„Kui mul keskeakriis oli, siis ma ka...“ jätkas lauanaaber.
* * *
Kas teil on ka nii, et nagu sõrmenipsust võtavad vestlused ei tea mis pöördeid?
Tahtsin Norras ajakirja osta ja vähem kui minuti pärast rääkis müüja, kuidas ta käis Leedus liigset nahka ära opereerimas.
Seda ma pidin juba kõrgemate instantsidega klaarima, kuidas Swedbankis krediitkaarti taotledes sain tunniajase usuloengu takkapihta. Nii et see on siiski täitsa ametlikult kõrvalekalle normaalsusest.
* * *
Mu blogi võiks olla nagu FB ja võtta viie aasta taguseid postitusi ja avaldada vanu asju augutäiteks. tiuks: there's plenty more fish in the sea.
tõnn: oo, sind on ka lõpuks see kalastuse pisik nakatanud.
Nädal enne ja pärast 1. septembrit tahaks karjuda: "TERE, ÜTE!"
Päris irooniline on näha just esimese klassi pilte – koolitee algab kohe vigaselt.
A noh, pole hullu, ütte kirjavähemärke õpitakse vist alles kuuendas klassis.
Ma olin ka sinisilmne kommunistlike propagandaraamatute lugeja ja uskusin ka umbes 30 aastat, et noor Lenin tegi kohe pärast kooli kõik kodused ülesanded ära ja põdesin, et ise venitasin alati viimase minutini.
Solarise toidupoe reklaamleht. See pood on mul nagunii praegu halvas kirjas, sest kui mul ükspäev oli arve 9.99, teatas kassiir, et kliendikaardi soodustus on nüüd augustist alates kümneeurosest arvest. Järgmine kord oli mul arve 9.85. Pagana kapitalistid! Teavad täpselt, et seal poest ei ole võimalik osta rohkem kui 10 euro eest!
"Oh, you're in deep shit!"
Tõepoolest, mul on korvis kaheksa rulli peltapaberit ja jäänud on veel poolteist tundi päeva, mille kokkuvõte on "Maailm on paras sitaauk ja eriti Hiiumaa".
Teadmata, kuhu põgeneda või kelleks hakata, pidin ma ikkagi ju alustama sellest, et läksin toidupoodi, riides nagu asotsiaal (parimas Daily Maili vaimus).
"I'm working on it!" hõiskab tüüp ja näitab enda korvi, kus on ebamäärane hulk minekul salateid, mida saavat viimasel tunnil poole hinnaga.
Päästa ei ole enam midagi, ei ole minus neid sisemisi jumalannasid. Ei no mida siin üldse päästa vaja?!
Kuulan salatisoovitusi, räägin elu mõttest ja kus Tallinnas veel midagi soodsalt saab.
Kuradi elu, vaja ikka tuta-tuta saata mulle ülevaatamiseks neid eksemplare, millest ma kunagi loobunud olen. Jumeka, musklise ja õllesena. Sitanaljad on tõesti head.
Kodus rõõmustan, et vähemasti ei ostnud ma lolli peaga majapidamispaberit.
* * *
"Tiiu!"
"Ohoo, tere! Viimati, kui sind Christchurchis nägin, lõid sa mulle esimese asjana hambad pähe."
"Ma võin seda praegu ka teha."
"Huh, pähehammustamine on ikka kuradi valus."
* * *
"Madalad ootused on õnne alus," ütles Kaarel.
Õnneks olid mul pastakas-paber kaasas, kirjutasin kohe üles säärase olulise tarkuse.
Õues soe, inimesed linnas, kõik käivad-kohtuvad-korraldavad – mis siis, kui Eestis oleks aastaringselt soe? Või vähemalt pool aastat? Lõbusad on need rahvast täis kohvikud ja õuehängid ja elu üldse.
Palju lõbusam, kui see teine pool, mille selgeksmõtlemisest ja selgeksõpetamisest olen ma täitsa väsinud.
Mida rohkem ma siin loen inimeste elu õppetunde ja enese lahtimõtestamist läbi eneseabi õpikute, saan ma aru, et oluline on kogu selle sita peale mainida kannatlikkust, tänulikkust, alandlikkust.
Mu selle nädala lemmikõppetund on hoopis kohtumine kolme jeesusega, mis tõi mu ajju väljendi „egost üle“.
* * *
"Ma ise olin ikka oma kiiruse peal, aga õhtul võtsin kolmandiku seeni ja siis istusin lainetavas rukkipõllus ja vaatasin päikesetõusu.
Paar pisarat jäi küll sinna põllule."
* * *
PS. Ma peaksin paremini märkama ja rohkem, isegi kui ma praegu olen siin pooleldi sotsiaaltöötaja.
Sain täna lugejakirja. Nii et võin ka öelda nüüd:
„Tänan küsimast, mul läheb hästi. Paljud kadestavad.“
* * *
Sõitsin ükspäev trollibussiga. Kõigil kõrvaklapid peas, keegi kuulas eriti valjusti mingit juttu. Kesse jobu on?
Siis jäi troll seisma. „Kogu aeg sama jama!“ torises üks väike poiss.
Lidusin jala edasi, sest tundus kiirem kui taksot oodata. No üle aegade oli selline kohtumine, kuhu ei tohiks minutitki hilineda. Ja üle aegade selline päev, kus kõik asjad vedasid juba hommikust saati viltu.
Uksekella andes kuulsin jälle hääli. Selge, diktofon kotis elas oma elu.
* * *
Üks päev mõtlesin välja, et see mu suur tühjuse tunne on tegelikult osa iseseisvumisest. Päris imelik, kuidas need faasid saabuvad keskea künnisel. Või see ongi keskeakriis?
Igatahes närib mind see, et ma ei ole õnnelik ja poolvõõrad inimesed tulevad seda mulle ütlema. Tegelen asjaga.
* * *
Ütlesin täna kaks tööotsa ära. Ühesõnaga valisin endale aja (raha poleks nagunii eriti saanud). See oli väga vabastav.
Üks ütles: "Ära muretse, tore, et tead, mida teha tahad." Ilusti öeldud mu välistamismeetodi kohta.
* * *
Sain kõige ootamatult inimeselt sõnumi: Somebody totally gets me. Mina olen siis see somebody. Äkki tõesti on mu anne suhtlemises ja olemasolemises?
* * *
„Mängid pärast veel?“
„Jah, lähen tõstan need noored puldist ära! Tahan ühe jungle'i-loo panna.“
„Pean ütlema, et mulle meeldib muss rohkem kui häng.“
„Tiiu, vanakool!“
Olen võistlusliku meelelaadiga ambitsioonikas talent Põlvast. Positiivse ellusuhtumise ja võimsa tahtejõuga inimene. Mitmekülgne ambur. Targemaks, kõrgemale, kaugemale mööda arenguspiraali. Meie olemus on meie mõtete tulemus :)
Inspireeriv! Peaksin ka sellele koolitusele minema. Seniks ajan odava koopiaga läbi:
Meie olemus on meie mõtete tulemus. Talent Hiiumaalt. Vähk.
Ootamatult avastasin, kui palju on mu elu mõjutanud ja suunanud korterikaaslased. See, kui lähedalt sa oled nendega koos nii heas kui halvas.
Kui neid on kolm tükki, siis on lisaks endale veel kolm elu. Kolmed emotsioonid.
Kogu aeg oled mingis etapis: võõrasolemise aeg, üksteise tundmaõppimise protsess. Talumine, kodustumine, usaldamine, väsimine, kokkukasvamine. Eriline side.
Ja kui palju vaesem inimene ma oleksin, kui oleksin kõik need aastad üksi elanud.
Kui palju see mind mõjutab, et taustal on niigi palju nurki lihvida?
* * *
Aga tegelikult tahtsin öelda, et mai oli raske kuu. Eriti pühapäev, liiga palju õnnetusi ja surma. Ja ma ei taha üldse leppida, et inimesed mu elust kaovad.
See on ka uus, et asjad mind kohe nagu ei puudutagi, aga jäävad niiviisi aegamööda hinge närima. Ja ma teen asju, mida ma varem kunagi poleks teinud, näiteks jätan sõbra sünnipäevale minemata, sest ma lihtsalt ei suuda inimesi näha (hm, see võib-olla polegi mingi uus fenomen).
Sees nii palju tühjust ja üksindust, millega ei oska midagi pihta hakata peale selle, et tahaks põgeneda.
Eile pidin "Vanamehe ja mere" etendusel kõvasti tagasi hoidma, et mitte pillima hakata.
Arvatavasti on põhjus lihtne: liiga palju aega, liiga vähe raha + usk kadus ära.
Kui ma rikkam oleks, oleks ma ammu oma Malaisia suvilasse pead parandama sõitnud, kuigi ei ole sugugi kindel, et sellest oleks kasu.
Vahel tahan uskuda, et ma olen lihtsalt 10 kg liiga paks, et õnnelik olla.
Jooksmas ka ei saa käia, siis sest mu imelised uues jaapani jooksutossud, õigemini ainult parema jala oma sööb konti. Vot, kõigele leian seletuse!
Laiskus? Märk, et peaksin täiskohaga 9-17 tööl käima, mis võtaks mult vabaduse, millega ma ei oska midagi peale hakata?
Tänase vestluse jätkuks, et kas peab olema huvitav inimene huvitavate hobidega. Ma olen samal meelel, et midagi ei pea tegelikult olema ega tegema ega planeerima, et olla väärtuslik. Mooji: „Seega, juhtides tähelepanu oma olemuse tuumale, mis avanedes tekitab rõõmu, kaovad probleemid, plaanid ja tegevused – kuid mitte armastus.“ Nekrassov, üks väga hea ja tark autor, ütleb samamoodi üldiselt, et anded ei seisne selles, kas oled kunstnik, luuletaja vms, vaid kas oled mingil alal osav. See ala võib ollagi sinu sõbrad ja sinu suhtlemisviis. Mis iganes sinus, mis rikastab teisi inimesi kuidagigi. Piisab 100%, kui oled näiteks lihtsalt soe hing seltskonnas. Iga hobi on nii ajutine, olen ma aru saanud. Varem või hiljem viskab ikka üle. Jääb ikka vaid söömine ja joomine ainult.
Tahad vaidluses
hirmsasti oma õigust jaurata? Parem jäta meelde: „Kui vastase sõnavõtt
enam ühtegi küsimärki ei sisalda, pole vaja vastata. Täida tema
soov ja jäta talle viimane sõna.“
Täna sain vabandus- ja
tänukirja kannatliku suhtlemise ja rahuliku meele eest.
Kui ma kolme päevaga kõik oma asjad ära kirjutan, siis miks need ülejäänud 27 tükki kuus olemas on? Või õigemini, kui ma oleks need ülejäänud 27 ka nii produktiivne? Sunnitaks olema?
Sain täna kõne, kas mul on ikka kõik korras. Ma vahel mõtlen ka, kas mõnel inimesel on kõik korras, aga ei helista vist kunagi. Aga peaks, see oli hea tunne. Varjutas kõik teised tunded. Aitäh, E.
See ÜRO, mis mu pead sassi ajab, on täitsa pöörane. Elagu kultuuridevahelised erinevused ja sentelmänid. Mis maalane mina selles tunneterägastikus olen?
Midagi on tõesti lahti.
Tšakrad?
Kui kõik need flirdid, komplimendid ja žestid kokku panna, saab juba keskpärase Hollywoodi filmi kätte küll. Aeg-ajalt tekib tunne, et minu elu elab hoopis ideaalversioon minust, keda tegelikult ei ole olemas.
Ma olen nii kaua oodanud seda tunnet, et keegi meeldib niimoodi, et käsi eemal ei suuda hoida, aga puudutada ka ei julge. Aga ma teadsin ka, et siis on katus niiviisi lennus, et ullallalaa. Võta või töövõimetusleht.
Nüüd on siis nii, et ma mõistsin lõpuks – olen liiga vaene, et võimaldada endale naisteajakirjas töötamist. Ka välismaal harrastavat seda rikaste vanemate lapsed.
Vaja Hiiumaal mets maha müüa ja saan osta paar disainerkleiti ja Taneli kõrvakad.
* * *
Olles süvenenud oma 26aastaste kollektsiooni, tegin kaks järeldust:
1) meil on on nii palju ühist;
2) meil ei ole mitte midagi ühist.
Ühesõnaga, me ei leia teineteist linna peal üleski, sest me ei tea neid teineteise kohti.
Sain ka aru, et olen kaotanud igasuguse seiklushimu ja tahte tormata suhetesse, kus saab 100% haiget ja keskendumishäire.
Ja ma pole isegi õnnetu seepärast. Langesin mõõdukasse kurvameelsusesse.
Juubeliks võite mulle mõne John Legendi plaadi kinkida.
* * *
"Mul oli seitsmetunnine tinderideit ja mõtlesin sinu peale, et sa oleks ammu juba alla andnud."
"Ei oleks! Kui on ikka huvitav vestlus huvitava kaaslasega..."
"Raido???"
"No ma teen praegu kõik selleks, et sa sinna kloostrisse ei läheks."
* * *
"Kas sul ratas on alles?"
"Ei, viisin Hiiumaale jalust ära. Peaks mingi käula asemel ostma, mille äravarastamise pärast ei peaks nii palju muretsema. Noh, kahju oleks ikka."
"Ma olen alati nõus tulema su ratast putitama. Mulle meeldib. Ja mida vanem ratas, seda rohkem on ju putitada."
* * *
Dressipluusi liigud on meil viimasel ajal saanud parooliks/meeldetuletuseks, et elada tuleb täiega: tuleb osata tunda rõõmu väikestest asjadest, mitte elada suure abstraktse õnne ootuseks, mis millalgi peaks pähe kukkuma.
Et ei peaks kahetsema kõiki neid hetki, mil oli kiire, stress ja pohhui.
Tuleb end kokku võtta ja nõtkel sammul mugavustsoonist välja astuda.
* * *