kolmapäev, detsember 20, 2017

pühapäev, detsember 03, 2017

laupäev, detsember 02, 2017

Elu pärast pimesoolt


Kui arvata, et nüüd on üks mure vähem, siis nii see küll ei ole. Ma olen elus muretsenud umbes KÕIGI maailma asjade, aga mitte pimesoole pärast. Kuigi mul on tunne, et see põletik oligi kõigi nende muude muretsemiste pärast. Igatahes hakkasin ma seest mädanema.

Sul oli vist väga valus?
Ei olnud. Esmaspäeval läksin varem tööle. Natuke raske oli keskenduda, külm, isu polnud. Inge juubelilauas läks sisse vaid limonaad.
Kõht oli lahti ja lõuna paiku oksendasin esimest korda. Selleks ajaks oli töövõime kahanenud pelgalt füüsilise kohalolekuni ja mu noor kolleeg sundis mind koju minema. Tegelikult oleks võinud ma kohe opile minna. Aga kust ma seda aimama oleks pidanud, ma läksin koju. Järgnev okseralli oli muljetavaldav. Öösel sain sellega ühele poole.
Kuna naba piirkonnas valutas ja magada ei saanud, kahtlustasin maoärritust ja analüüsisin läbi kogu lähiaja menüü. Mullivesi? Liiga palju valget veini? Minekul kartulisalat? Salmonelloos pooltoorest kanast? Kõik tundus nii loogiline.
Järgnevad paar päeva olin umbes samas seisus – palavik 38,5, kõhuvalu, väsinud, pea selge. Ärevaks tegi just palavik, mis püsis sama kõrge, ja näitas, et miskit on ikkagi mäda. Aga et nii sõna otseses mõttes…

Kolmapäeval helistasin perearstile. 34. korral sain pereõe kätte. Ta soovitas endale aega anda ja mitte süüa piimatooteid (ma ei söö neid nagunii eriti). Haiguslehe alustamiseks pidin järgmisel päeval uuesti helistama.
Neljapäeval üritasin päev otsa perearsti kätte saada. 76 korda valutasin „Call“-nuppu. Ei midagi. Toidumürgitus oleks pidanud selleks ajaks juba üle elatud olema, ent palavik oli ikka sama. Vähemasti olin hakanud higistama. Isu hakkas tagasi tulema. Valu oli vajunud alla paremale ja tekkis pimesoole kahtlus. Katsetasin netis soovitatud diagnoosimeetodit „Hüppa ühel ajal ja kui tunned põrguvalu, on pimesool.“ Ei tundnud. Pesin pea puhtaks ja tegin purgisuppi. Täitsa inimese tunne oli juba. Üks sõbranna kutsus õhtusele seltskonnaüritusele: „Tule ikka! Pärast lähme koos EMOsse!“ Minust oli nelja päevaga siiski jõuetu narts saanud, nii et jätsin selle avantüüri vahele. Kella seitsme ajal asutasin Ida-Tallinna Keskhaigla EMOsse lootusega hankida endale alibi, miks ma kirjutada ei jaksa. Ega ma vist polekski läinud, kus üks sõber polnud andnud argumenti, millele ma vastu vaielda ei saanud: „EMOs saad ka tööasjade peale mõelda, kodus sul aga pimesoolt ei opereerita.“

EMO on mul lähedal, ühe peatuse viskasin bussiga, mis parajasti ette tuli. Ülejäänud maa jalutasin oma tibusammudega.
Triaažiõele ütlesin, et võib-olla olen simulant – kõht nagu valutab, aga surema ka ei hakka. „Vaatame seda asja,“ ütles ta. „Kas teil pimesool on alles?“
Edasi läksid asjad kiiresti. Kanüül. Verepoov. Ultraheli. „Küll alles põrkab!“ ütles kirurg kõhtu katsudes. Siis naistearst, sest kahtlusaluseid oli jäänud kaks: günekoloogiline probleem või pimesool.
Naisteosa oli mu lemmik. Järjekord liikus kiiresti ja õde oli seal väga hea jutuga. Ja umbes pooled patsiendid olid tuttavad, keda polnud ammu näinud – toredad kohtumised olid need. Enesetunne paranes – suhtlemine teeb ikka palju head, eriti kui oled mitu päeva kodus passinud.
Vahepeal saatis sõbranna sõnumi, et tal on Proseccot ja tuli mulle EMOsse vastu. Günekoloog teatas mu sees sonkides kuivalt: „Emakas ei mädane.“ Naistekliinikust kärutati mind tagasi ratastoolis, kuigi ma olin tegelikult ju jalul. EMOs katsuti veel kõhtu ja anti mõista, et välja ma ei saa.
EMO juhataja (kellele ma ei julgenud öelda, et teadsin ta isa) pidi end kokku võtma ja ütlema täiesti ebameditsiiniliselt: „Teil on… khm.. nagu rahvakeeli öeldakse… pimesoolepõletik.“
Suht puuga pähe. Mina ja opile? Kindlasti opereerivad selleks, et ise lolliks ei jääks; mingi põletik ju on ja ilus oleks midagi ette võtta. Edasi läks kõik väga kiiresti. Oma riided pidin ära andma, pidžaama selga, EKG, sõit palatisse, opisärk selga, paberid kätte. Seal oli selgelt kirjas, et 6 tundi peab olema söömata ja 4 joomata enne üldnarkoosi. Ütlesin, et need tunnid küll täis pole. Kuna ma polnud enam mitu päeva kella järgi elanud, ma isegi ei mäletanud, mis kell ma sõin. Kaasavõetud teed jõin alles tund-poolteist tagasi. Opisaalis oli mul ainult kaks mõtet: 1) täiesti tobe, kui ma nüüd Salvesti boršisupi pärast otsad annan; 2) pimesooleopp on nii rutiinne asi, et ju personal teab, mis teha.

Ärkamine
Kui narkoosist äratati, küsisin kohe: „Kas mul oli midagi viga?“ „Teil oli pimesool VÄGA haige,“ vastas õde. Ise ma olin endiselt selles faasis, et vaevalt mul midagi viga on.
Mul oli metsikult külm. Palatis pandi mulle termokile peale, hapnikuvoolikud ninas. Tund aega nuputasin, et kuidas sellisena vetsu saaks. „Ikka omal jalal,“ vastas õde. Kaks tundi pärast oppi läksingi vetsu. Omal jalal. Vaevu jaksasin ukse avada ja kogesin, et potil istudes ma küll WC-paberini välja ei keera… Maailm avaneb täitsa uuest küljest, kui oled nii saamatu.
Suu ka kuivas ja palusin, et vett toodaks. Ise tuleb tuua – veemasin koridori peal. Okei, seda käiku ma lükkasin ma kaks tundi edasi, sest voodist püstiajamine oli ikka väga vaevaline (see võttis esialgu u 10 min; puldiga voodi võlusid tutvustas palatikaaslane mulle mitu päeva hiljem). Valus ja vaevaline oli dreeni pärast – lõike kõrval oli toru (22 cm mu sees), kust immitses veri vms löga kogumiskotti.
Und ei tulnudki. Googeldasin pimesoole kohta. Sain aru, et tuleb kasutada järgmisi sõnu: apenditsiit, ussripiku põletik, apendektoomia, laparoskoopia ehk avatud operatsioon.
Ja et valu hakkabki ülevat pool pihta ja arsti juurde peaks pöörduda paari tunni jooksul. 48 tunni jooksul suureneb lõhkemise oht. Ja et sümptomid ei ole ühesed ja ongi raske pimesoolele jälile saata.
Hommikul tuli kirurg läbi. „Sa oled vist väga palju kannatanud. Pimesool oli puhta mäda. Nüüd on kõik möödas. Miks sa nii kaua ootasid?!"
Hm ma siin andsin endale aega nagu käsk oli. Väga hull see valu küll polnud. Kui migreen on 10, siis pimesoolevalu oli 2 või äärmisel juhul 3.
„No näed, kui valulävi on selline,“ arvas kirurg.
Veel ütles ta, et võin kõike teha ja süüa nii palju kui haav laseb. Selge (st kõik on ebaselge).

Opijärgse päeva photo shoot. Polsterdatud kõht ja dreen kogumiskotiga.


Toitumine
Netist lugesin, et esimesel päeval pärast operatsiooni ei anta süüa ega juua. Ja siis vaikselt liigutakse oma tavapäraste söömisharjumiste suunas. Suur oli mu üllatus, et hommikusöögiks toodi mulle kandikutäis, kus oli viies vormis laktoosi. Ee.. ma laseks sellega oma kõhu õhku ka siis, kui see niigi lõhki poleks. Keefiri jõin, sest kõht oli ju tühi. Mõistlik otsus see polnud :)

Teisel katsel õnnestus mul personalile selgeks teha, et laktoosivaba menüü oleks sobivam.
Kui külalised ladusid mu ette täidetud munad, kiluleivad ja Borjomi, arvasin, et neid ma küll niipea süüa ei või.
Aga veel suurem oli mu üllatus, kui järgmisel päeval olid kandikul guljašš, kartul, leib ja õun. Ei noh, sel juhul võib tõesti kõike.


Nähes, mida sai mu kolleeg Meremeeste haiglas süüa, oli mu menüü kuninglik. Lisaks anti patsientidele sussid (isegi kõikides spaades pole need hinnas) ja WC/vannituba oli palatis. Isegi föön oli seal. Öösärk oli ka ilus ja mugav.
Esimene päev pärast oppi oli päris jube: maganud polnud, süüa ei julgenud, voodi avatud ukse juures tuuletõmbe käes ja kõigile vaadata, õuest tuli remondilärm, selili lamades kogunes röga, aga köhida ei söandanud. Palavik ajas õe ärevile.


Palatis oli veel 3 inimest, kellest 2 vanainimest said välja. See protsess oli üsna piinlik, kuna õde oli paras füürer; üks mutike tahtis liikuda, aga oli selleks liiga halvatud; teisel kästi ise kõndida, aga ta lihtsalt keeldus jalgu alla võtmast.


Õdede ja hooldajate suhtumine oli äärmiselt erinev. Füürerõde ütles, et kanüül peabki valus olema (need on kanged rohud!) ning pani kl 6 palatis täisvalguse, samal ajal teised praotasid hommikusteks protseduurideks tualetiust. Õnneks tuli vahetus, kes manööverdas mu privaatsemasse nurka ja otsis kanüüli jaoks koha, kus polnud tunnet, et lastakse pool tundi hapet sisse (tilgutamised oli 3x päevas u 30-40 min). Soonte suskimisest sain ma ikka paraja trauma. Ja kui ma pidin end lohistama „kiiresti-kiiresti-arstil-pole-kaua-aega“ laupäeva hommikul dreeni välja võtma ja nägin tuimestavat süstalt… Siis sain ma küll vist paanikahoo. Tegelikult polnud see valus ja dreeni väljavõtmine oli lihtsalt VÄGA ebamugav. Palatisse tagasi liibates osatas õde, miks ma niiviisi kõnnin. Ja haletses, et nii kaua kodus kannatasin. Siis olin ma lõpuks emotsionaalselt täitsa kutu, lihtsalt nutsin.
Inimese käed. Meenutan, et lõigati kõhtu.
Infot anti ikka väga moepärast. Õdedelt midagi teada ei saa ja arstidel on kiire. „No kuulge, teil oli äge apenditsiit!“ nähvas arst, kui küsisin, et kas saan homme koju. Selge! Mul siin trükitähtajad kaelas.
Mu kolleeg-tugiisik, kel oli opp kevadel, seletas siis, kuidas asjad käivad. Näiteks et käima peab palju ja sirgelt – siis paraneb haav kiiremini ja jääb elastsem. Siis hakkasingi mööda koridori tegema ringe nagu trenni. Negatiivne kaasnähe oli ülevaade kõikidest neist abitutest inimestest seal osakonnas. Vanadust ja vähki ja abitust pani see mind kartma. Selle nelja päeva jooksul ei vaadanud keegi telekat, mis oli otse mu palati ees. Isegi mõtte näosaadet ei vaadatud. Vot sellised patsiendid. Pimesoolehaigeid peaks hoidma kuskil lastenurgas.

Pärast dreeni eemaldamist oli palju parem olla. Valuvaigisteid ei vajanud. Magada ei saanud ei uneohuta ega ka ei loodusliku ega keemilise rohuga. Meel ärevil + norskavad palatikaaslased.
Üks naljakas detail oli (eeldatavasti) antibiootikumi hallutsinogeenne kõrvalmõju: iga kord vajusin ma pärast tilgutamist sellisesse purpurpunakasse-pruuni pehmesse seisundisse. Nagu oleks Leopoldi kasuka sees või heljuvate vetikatega toas. Aegamööda see hajus. Unenäod olid veel tükk aega täiesti pöörased.

Enamiku päevast oli mul keegi külas, mis oli väga, väga tore. Muul ajal lihtsalt lamasin, midagi vaadata ei tahtnud ja raamatut polekski jaksanud käes hoida.

Kojusaamine
Kojulubamine käis järsku ja kiiresti: arst vaatas üle, riided toodi ära, anti voodipäevade arve 10 € ja haiguslugu. Kus oli muide kõik täpselt kirjas - et opp kestis 50 min (pimesooleopp kestab 15-60 min) ja et mind toodi haiglasse politseiga.
Reaalsus oli päris raju: ma ei jaksa ju tassidagi seda tavaari, mis mul haiglas kaasas. Taksoust ei saa ise kinni… Oma voodist ei saa ma ju püsti (kolisin diivanisse)… Kodus kandikulõunaid pole... Pole ka pikka koridori, kus jalutada… See abitusetunne ja abiküsimine oli minu jaoks väga raske. Loll isepäisus, kogu mu tugivõrgustik oli supertore ja abivalmis.
Teine oli haavakartus – ma ei julgenud plaastrit ära võtta ja haava vaadata ja pesta. Mitu päeva kogusin julgust.

Opijärgne kronoloogia:
4. päeval sain koju. Päris leidlikuks muutud, kui end kokku voltida ei saa, aga on vaja saada sokk või king jalga. Magasin lõpuks ometi end välja; väsimus oli meeletu. Ei tundnud pissihäda; lihtsalt kui haav hakkas valutama, sain aru, et peab vetsus käima.
4.-8. päeval tegin laua taga istudes tööasju (lamamispausidega).
7. päeval tegin esimese käigu õues, jäin jalgu kõigile lapsevankritele ja koerajalutajatele.
8. päeval käisin toidupoes. Kolisin oma madalasse madratsvoodisse, kust õnnestus nüüd end ka püsti ajada (seina toel).
9. päeval lõppes antibiotsikuur. Tegin väljasõidu Haapsalusse ja Topule. Peaaegu oleks õhtul deidilegi läinud, kui oleks veel käia suutnud.
10. päeval toimus väljasõit Viljandisse. Enam ei olnudki valus aukudest läbi sõites. Kõht oli endiselt nii paistes, et jope ei läinud eest kinni.
12. päeval nägin, kui palju saan ma töövõimetushüvitist. Seda makstakse eelmise kalendriaasta keskmise kuusissetuleku põhjal ja mul oli ju pool kohta. Samas on praegused kulud täiskoha järgi. Paras vapustus, et ma ei saa üürirahagi kokku. Siin pole muud kui ASAP tööle. METSIK enesehaletsus.
Enesetunne oli juba eelmisel päeval niru olnud. Nüüd oli palavik üle 38, kõht väljutas erkrohelist lima ja mul tekkis paaniline hirm. Seekord ma EMOsse enam kõndida ei jaksanud. Seal öeldi, et haav on igati hästi paranenud, palavikualandaja põske ja koju viieks päevaks viirust välja puhkama. Nüüd ma vist oli küll lõpuks simulant ja EMOruunaja.
14. päeval polnud mul enam midagi häda. Lendasin Hiiumaale.
15. päeval võeti niidid välja ja natuke ehmatas ära, et plaastrit ei pandud enam peale.
16.-17. olid mul aktiivsed ja eufoorilised 10 000 sammu päevad. Hakkasin küljepeal lamama.
18. päeval läksin tööle. Ma polnud tegelikult nii pikka päeva jalul olnud ja õhtul oli nii valus, et ei saanud käiagi. Esimene töönädal oli väsitav. Magasin vähemalt 9 tundi (megapalju!). Püüdsin tervislikumalt süüa ja nullisin sotsiaalse elu, et organismi säästa.


Armiravi
Neli nädalat pärast oppi hakkasin armi peal 24/7 silikoonplaastrit kandma. Regulaarset kreemitajat must poleks, nii et plaaster on väga hea variant. Apteegist soovitati Mepiformi, mida peaks kokku peal hoida u 3 kuud (plaaster maksis u 11 € ja jagub neljaks lõigatuna kuuks ajaks). Üks riba on peal u nädal, kuni see enam eriti ei kleepu. Pesemiseks võtad korraks ära.
Igatahes on see plaaster mõnus, kaotades ka kerge pitsituse tunde ja torked, mis muidu aeg-ajalt käisid. Nüüd, kui juba pea 2 kuud opist möödas on arm üsna hele. Kui tahta enesetunnet veel parandada võib netist pimesoolearme vahtida, need on jubedad.
Mul on see niiviisi kõhupeki ääre all, nii et nagunii eriti välja ei paistaks, isegi kui peaks tekkima võimalus seda näidata. Päikest meil ju ka pole – päikese eest peaks armi hoida, et see ei pigmenteeruks (st lillaks ei läheks).
Opijärgne galerii (laparoskoopiline apendektoomia):
Niidid veel sees.

Pärast niitide eemaldamist: samal päeval ja päev hiljem.

Neli nädalat pärast oppi/kaks pärast niitide eemaldamist hakkasin armiplaastrit kasutama.

Paar nädalat pärast armiplaastrit.


EPILOOG
Rõhutatakse, et pimesoolepõletikku oli raske ära tunda. Jah, see võttis aega isegi minusugusel enesediagnoosijal. Valu liikus naba juurest alla paremale neljandal päeval. Ja selle aja jooksul jõudsin ma teha mitut asja, mida pimesoolepõletikuga ei soovitada: lamada kõhuli, süüa, hoida kõhtu kuuma duši all. Samas ei võtnud ma palavikualandajaid ja see pidev kõrge palavik tõestas, et midagi viga on. Samas kui selle põletikuga ongi nii, et vahepeal on enesetunne parem.

Kahtluse korral tuleb ASAP arsti juurde minna, mitte kannatada kodus nagu mina seda tegin (nojah, valu polnud ka talumatu). Täiega vedas – pimesool oli täies ulatuses mädanenud, kuid see polnud veel mööda kõhuõõnt laiali. Täiega vedas, et see ei juhtunud a) reisil b) rasedana. Pealtnäha nagu tühitähi, mis võib aga kaasa tuua päris suure jama, kui jälile ei saa.
Majanduslikult oli kolm nädalat haiguslehel olla pehmelt öeldes tülgastav. Haigusi saavad endale lubada ikkagi rikkad, a mis mul üle jäi.

Kiiremaks taastumiseks tuleb end tegutsema ja liikuma sundida. Selleks tulevad ka kasuks asjaolud, mis alguses mind ei üldse rõõmustanud (üksi elamine ja tööle tagasi varem, kui oleksin tahtnud).
Operatsioonikogemuse ja empaatiavõime jaoks on pimesool hea ja kiire valik – on palju hullemaid variante. See läbielamine tuli mulle kindlasti kasuks, et ma oma mõtlemist korrigeeriks. Võtsin mõned oma õnnelikkuseõppe nipid jälle kasutusse.
UA-3498800-1