Teisipäev, jaanuar 28, 2014

Valikud

Kui ma oktoobris ennustajate juures käisin, öeldi, et elu ei pruugi kaartide järgi minna, sest ennustust saab alati mõjutada ja muuta. Armasta ennast ja tegutse.
Ma olengi siin vist ainult mõjutanud ja muutnud, sest minu arust ei ole mitte midagi täide läinud.
Kust tulevad need valikud, pöördepunktid ja inimesed mu ellu?

Et ma tutvusin Katsiga, ajal kui ma tootsin pesukausitäite viisi pisaraid?
Kuidas mul tuli üks öö mõte, et teen Austraalia viisa ära?
Kuidas ma leidsin sõbra, kes mind kättpidi edasi sikutas, kui mul olid ainult võlad ja tegutsemist kangestav hirm? Miks ma sain restorani tööle? Miks see talumatu üksindus mind Eestisse tagasi tõi ja siia on jätnud?

Vahel mängin mõtetega, et mis oleks olnud, kui neid ja mitmeid teisi seiku poleks juhtunud.
Võib-olla oleks ma kulgenud need paar aastat täiesti märkamatult, võib-olla oleks võinud olla hoopis ägedamaid pöördeid?

Kindel on siiski ainult see, et kui ei otsusta ega tegutse, ei juhtu üldse midagi.
Aga järgmised üsnagi julged ja ootamatud otsused viivad siis poolteiseks kuuks Aasiasse, kevadest Hiiumaale.

Kuhu see suunab? Millised teed see ära lõikab?

* * *

Esmaspäev, jaanuar 27, 2014

Katastroofipiirkond

Ükspäev näitas kaal maagilist numbrit ja ma sain aru, et elu mõte ei ole rahas, vaid tõepoolest 5 kg kergemas kehakaalus.
Kuna mul on vist praegu tšakrad pärani lahti, viisin lihtsa vaevaga sisse teatud meetmed:
1) kummikommidel ja meekoogil on lähenemiskeeld;
2) läbimõeldum menüü - toidud, mida ma tõesti tahan (selle asemel, et suvalisest olemasolevast kraamist igast veidrusi kokku nuputada);
3) hädaabiporgandid, kui on vaja rahustuseks midagi suures koguses järada ja õgimisorganid ära petta;
4) palju teed;
5) liiguks ka, kui oleks kuhugi minna ja nii külm poleks :(

Endiselt tuleb tõdeda, et mu köögitoimetuste ajal on ümberringi katastroofipiirkond. Kuidas saab olla kõigil produktidel selline lennuvõime?!

Igatahes olen nüüd suur suplane ja palju kergem on olla. Ühtlasi katsun keeta mitte kogu külale, vaid max kolme toidukorra jagu, et vältida olukorda, kus ma ei taha seda toitu enam kunagi elus näha ja veel vähem süüa.

PS. Ma saan aru, et 30+ naisterahvad peavadki enda ohjamise nimel vaeva nägema. Aga mis geneetiline ja käitumuslik käestlaskmis-error neil eesti meestel on?  Kui klassikokkutulekute pilte vaadata, siis on alati nagu palju vanema lennu meesterida juurde kleebitud. KOLE!
* * *

Kolmapäev, jaanuar 22, 2014

Arenguvestlus

Ruhnu otsib taksot ja juhti.

Sõbralik soovitus: "Isegi sulle sobiks sealse liiklusega."

Autšš, mis mu need tugevad küljed olidki... Inglise keel, striptiis ja autojuhtimine.

* * *

Teisipäev, jaanuar 21, 2014

Usk ja tusk

Ühes blogis oli eelmisel aastal selline projekt, kus iga päev kirjutati ühest asjast, mis „meeldib või mis rõõmu teeb või lihtsalt on positiivne nähtus. Et ise ka märkaksin rohkem enda ümber olevat ning hindaksin seda, mis mul on.“

Mul ei ole absoluutselt mingi probleem iga päev märgata asju ja nähtusi, mis mulle ei meeldi ja mis närvidele käivad.
Toiduhais söögikohtades, suure tähega Jõulud, naisnarkomaanid nr 23 bussis, Selveri köögiviljade valik, kehakaal, Mart Sanderi labased naljad, küünte lõhenemine, ebaõiglus ja -määrasus, kartulimaitseaine, rattakummide pumpamine, lollid inimesed, taksosõit, sitt muusika, pesemata nõud, kogu maailma aega omades ikkagi ajahätta jäämine, karri, ingliskeelsed laused omakeelses vestluses (sest siis oled vist ägedam), liibuvad teksad emaste jalgadega tüüpidel, katteta lubadused, vihmaussid märjal asfaldil, sõrmeotsast vereproovi võtmine, korterielu – kui siin nüüd mõned näited tuua.

Üks täiesti õudne, pidetu ja ärritav seisund on see, kui usk kaob ära. Usk headusesse ja headesse inimestesse ja üldse kõigesse. See seisund mind ikkagi aeg-ajalt tabab.

Täna võttis minuga ühendust üks Malaisia tuttav, kes tunnistas, et teda närib siiani tema ülekohtune käitumine ühe meie ühise tuttava suhtes ühes paari aasta taguses olukorras. Käitus seejuures täiesti ettearvatavalt ja see polnud antud juhul isegi nii väga hea-halva teema. No selle uduse plära selgituseks: lihtsalt valis lahkuläinud paari puhul oma sõbra poole ja tüdrukut eiras. Et tal on ikka veel seepärast südames  nii paha tunne. Soovitasin ei midagi lihtsamat, kui tüdrukule kirjutada. Tean, kui palju see sõnum talle tähendaks. Kirjutaski.

Lisaks oli mul märkmikus kirjas, et just täna on õige aeg võtta meetmed kasutusele ja hakata välja nõudma arvet, mis juba pool aastat üleval. Enne veel kontrollisin igaks juhuks pangaülekandeid. Phuuh.... suurem osa võlast on täna üle kantud!

Mis toimub! Laske mul rahus maailma kiruda!

* * *

Pühapäev, jaanuar 19, 2014

G-enekas

#selfie generation mu viimase aja kõige lemmikum sõnaleid (aga mitte siiski lemmiknähtus).
Alles siin möllas generatsioon P...

* * *

Laupäev, jaanuar 18, 2014

Reede

"Sa oled linna peal laiamise perekond Šmigun."

* * *

Esmaspäev, jaanuar 13, 2014

Mängu ilu

Käisin jälle ühe mehe mugavustsoonis: kohvikus (kui autoga, siis juua ju nagunii ei saa; soodne ka) ja kinos (ei pea rääkima). Lasin viisakalt nii kohviku kui filmi valida. Rääkisin ilmast ja endast.
La grande bellezza oli tõesti suurepärane. Ma kehva filmi poleks viitsinudki muidugi vaatama minna.
Lõpuks on tunne, nagu oleks üksi kinos käinud.

Kas „dringid ja/või dinner ja kojusaatmine“ on liiga palju tahta või tuleb see pärast kino-kohviku faasi, millest ma edasi ei jõua?

Pühapäev, jaanuar 12, 2014

Tark mees taskus

Ole sa tänatud, äriregistri teabesüsteem, mu igapäevane luureinfo!

Reede, jaanuar 10, 2014

Pulbitsen!

Peaksin vist mõne sisemise põlemise summutamise tugigrupi otsima.
Keskendumine on täiesti võimatu ja lõpmatuseni ei saa ju seda ka PMSiga välja vabandada.
Kas see ongi see tunne, kui sa tead, mida sa tahad ja nii tahaks sellega pihta hakata?
* * *

* * *
Päeva küsimus: mis värk nende allumismängudega on ja miks arvatakse, et mul selle vastu eriline huvi on?

Teisipäev, jaanuar 07, 2014

Tõsielusari ''Buss''

Käisin täna issanda loomaaias ehk siis sõitsin bussiga.
Olen küll lugenud, et bussis laiamine on probleem, aga täna oli eriline frukt bussi sattunud. Memm-kotiõiguslane.

Rohukülas tulid Käina inimesed ka Kärdla bussi peale. Buss niigi pisike.
„Vabandage, kas teie kõrvale saab istuda?“
Proual oli suu kriips - kuidas see poiss ei näe, et aknaalune koht on ju kinni?!
Selle asemel, et nina vingu tõmmata ja siis metsiku ülekohtu ohvrina kott põrandale venitada, ütles ta rahulikult: „Kuhu ma siis oma koti panen? Minge istuge tahapoole!“
Haapsalus tuli ka veel inimesi peale. Kahjuks oli mul vahepeal telefonikõne, aga kui uuesti olukorda jälgima sain hakata, oli ta juba pidanud elusa pinginaabriga leppima.

* * *
„Emme, kas see on Kadrioru loss?“ küsis mu taga istuv laps emalt.
„Ei, see on Haapsalu bussijaam.“
UA-3498800-1