Pilve peal

„Hommiku vara nii kõvad lõhnad juures!“
„Mhhh?“ Olen Kärdla lennujaama turvakontrollis.
„Mitte sul! Olid siin ühel,“ ütleb Liida. „Nii, keera selg!“ ja asub mind läbi kompima.

* * *
Selle eelneva hala peale oli Avies saatnud mulle niiiii nägusa piloodi järgi. Nad ju täidavad stjuaardi ülesandeid ka. Kahetsesin neid õhtusi halbu harjumusi, mis olid hommikuks silma alla kogunenud. No ja märja peaga magaamaminekut ka...
„Sweetie! Sweetie!“ pakkus välismaa hurmur reisijatele kommi. Eestikeelset aitähi poleks vaja olnudki nii ilusa inkaga.
Ullallaaa!

* * *

Järgmine lehekülg

Iga kord, kui ma näen raamatus kirjaviga, tekib tahtmine solvuda ja see käest ära panna.

* * *
Ükspäev avastasin, et raamatu saab kätte sisuliselt paari kohvilonksu eest. Pärnu maantee Rahva Raamatu outlet'is maksid mõned raamatud sente, samas kui Raekoja platsil tuleb latte eest välja käia 4 eurot.

Näpuharjutus (kehale)

Minu tund tuli täna tund aega enne Kärdla lennuki väljumist. Entusiastlik meeshääl helistas ja teatas, et mu lend jääb ära ja pakkus lahkelt transporti lennujaamast bussijaama. Mina aga olin alles Järvel alustamas oma minuti pealt paika pandud transpordiskeemi. Hääl ütles, et jõuab küll. Eeeh, kuidas?
Ent ma olin eelnevalt ühistranspordi korralikult läbi töödelnud ja hea kiire skeemi avastanud. Nii et ma sain tõesti täna lennujaamabussiga ühe peatusevahe teha, aga see viis mind hoopiski kiirbussi peale.
Nuss.
Muidu ehk polekski, aga kuna ma otsisin kujutuldavat tõlda juba eelmisest nädalast ja täiesti edutult, tiksus aeg ühtäkki sinnamaale, et pidin valima kiireima ja kalleima variandi. Pole siis ime, et nagu komm oleks käest võetud.

Sain hoopis parvlaev Muhumaa nimelise Tallinn-Kärdla lennu. Käed rippus, vahtisin seinalt Aviesi reklaami „Meie anname sulle tiivad“.

Nädala pärast on minek.
Keha on ärevust täis.

#shkt

"Mis muidu? Pohmell?"
"Ee, miks sa nii arvad?"
"Su hääl kõlab nii tuttavalt. Rahulikult ja enesekindlalt."
* * *

Meie –>

Mu kodu, mu kass... See on see, mis „meiest“ alles jääb.

hala hala

Millal see selle aasta kõige halvem päev oligi? Jaanuaris millalgi, aga kuna ma olen aeglane, siis mul oli alles täna. Öäk, soolikad on sees natuke rohkem krussis kui tavaliselt.
Nõme, kui see muretsemisgeen nii domineeriv on. Otsa lõppenud asjade asemele tulevad ju uued ja kui olen varem hakkama saanud, saan arvatavasti ka edaspidi.

Aga muul teemal. Kes mõtles välja, et aeg parandab kõik haavad? See pidi küll üks väga tark ja elukogenud inimene olema, sest see on ikka VÄGA tõsi.
* * *