Uus päev, uus küsimus

"Tiiu, kas sind saab tellida ka?"
"Jah, ikka."
* * *

Päeva küsimus

Ei teagi, kumb on kehvem tunne,
kas jätta abipaluja aitamata või aidata, tänusõnu kuulmata?

Tervitades
teie tõsiseltvõetav humorist

Kuidas tappa vestlust

Laupäeval võitsin lotoga: käisin Koplis Annuška kontserdil ja sattusin vankumatute keskerakondlastega Koplisse kohvikusse.
„Kus te elate?“
„Hiiumaal.“
„Aa.“
* * *

- / +

„Tsau, mis teed?“
„Föönitan külmikut.“
Külmkapis oli üleval 22 kraadi ja sügavas -35. Jälestan, kui ma pean parandama mingeid kodumasinaid ja -süsteeme. See on meestetöö. A mis teha. Guugeldasin „samsung fridge repair“ ja toore tahtejõuga hakkasin tegutsema. Et tõenäoliselt ventikas jääd täis. Ristpeaga kruvikeerajat polnud. Föönitasin ja kangutasin siis niisama. Mõnusad jääkamakad tulid sealt välja.

Külmik jälle normaalne, hakkasin naiseks. Tegin juustuküpsiseid, lasin juustesse lakki ja mökerdasin näo ära. Botased jalga ja õue. Parafraseerides kaasaegseid/kaasasolnud sõnakunstnikke – elu ei tea isegi, mis tal varuks on. Varud tulevad välja aga ainult siis, kui sa üldse seda ei oota. See on aga jällegi asi, mida meeletult armastan.
Igatahes omandas sel nädalal esimest korda kuuldud väljend „Sa oled esimene part sihikul“ palju reaalsema tähenduse. Jahimees oli väga osav ja sai mu kätte.

Ühel suurel saarel saadud löök sai palju väiksemal saarel tublisti leevendust.

Vaikus

Anne

Eneseusk on üks veider asi. Hakkasin Austraalia X Factori uut hooaega vaatama. See on hästi positiivne saade, andekaid inimesi nagu saelaudu. Näidatakse, kuidas poisid ja tüdrukud töötavad kõnekeskuses või spordipoes ning räägivad, et laulmine on see, mis neile üle kõige meeldib. Laulavad ära ja kui küsitakse, kuidas läks, kehitavad nad õlgu: „Vist oli okei...?“
Rahvas muidugi seisis püsti ja aplodeeris. Kohtunikud ka.
„Sa pead hakkama endasse uskuma,“ kommenteerib žürii. Noor laulja saab järgmisesse vooru, sest ta on ülepeakaela annet täis ja väga ilus ka.
„Sa pead endasse uskuma!“ kuuleb veel edaspidigi.

* * *
Ma olen ise ka seda lauset päris mitu korda kuulnud. Ja ma ise ka tean, et mul on see probleem.
Et kui keegi ütleb, et tee ära, sul on see kõik sees olemas... Ja ma ei saa üldse aru, mis soga see inimene ajab. Ja niiviisi heast peast hakkangi endasse uskuma? Kust ma tean, et see usk on põhjendatud?
Vahel läheb uni ära, sest ma olen jälle välja mõelnud, et ma olen see kõige lollim. Siis luban endale, et kohe lähen kuhugi kontorisse tööle ja väsitan päevi õhtusse siukse hurraaga, et öösel pole unel enam aega ära minna. Noh, eile oli selline öö ja hommik.

Täna sain sellise kirja: „See septembrilugu oli ikka väga hea! Olen Su toidulugude austaja vanast ajast, aga et keegi ka oma tagasilöökidest räägib, on ekstra hinnatav. Koos fotodega suurepärane tervik, aitäh!“

Nn kolleegide, ajakirjanike-toimetajate kiitev tagasiside ajab kõigepealt segadusse. Tegelikult on muidugi metsikult hea meel. Vau!

Veel sellest suvest:
„Vaimukas ja keerutamata otseütlev ja huvitav!“
„Tõeline ajakirjanik, kelle teksti kaudu tuleb maailm koju kätte, mitte pealetükkiva (kuid huvipakkuva) autori kohalolekuga + täpselt doseeritud vaimukustega.“
„Taaskord väga kihvt lugemine! Aitäh elamuse eest! Minust on saamas Sinu lugude fänn.“

Peaks ikka endale kodulehekülje tegema, vähemalt positiivseid arvutusi ei pea ise välja mõtlema. Lisa või viited nagu Huffington Post ja New York Times, ainult et need ütlejad on olnud eesti inimesed.
* * *

Foto: Caroline Sada

Kuulsaid sõnameistreid

Öelda mulle "Kirjuta raamat!" on vist sama kui käskida Jan Uuspõllul nalja visata.

Samas kuluks üks söögi- ja seksibestseller vahelduseks täitsa ära?

Järjekordne peaasi

Ei tasu ikka kuu aeg järjest maal olla. Metslasel ei pea närv vastu linna jõudes.
Tänane päev möödus ibukadieedil ja silmaklappidega, sest mu vana kamraad migreen võttis vaevaks läbi astuda. Ta ei meeldi mulle endiselt.

Nädalavahetuse soundtrack

Ilus ja tegus nädalavahetus oli, täis sõprust, kunsti, mussi, kohvi ja kooki, tuult ja merd.
Nii hea Hiiumaa oli, et lõpuks jäi hinge suur tühjatunne.

Turist!

7. august 2013 läheb nüüd ajalukku sellega, et tuli tunne, et ma tahaksin minna Aasiasse. Lisaks niisama olemisele isegi ringi rännata ja tunda ebamugavusi, sõita 15 tundi rongiga ja mitte midagi aru saada.
Ise ka imestan.
* * *

Cancel

Kui ükski mees ei peaks olema mu pisaraid väärt, ei ole seda ka ükski naine. Lihtne.
Oh baby...

Guugeljalutuskäik

Liverpool Street, Sydney: