Inimesed, olge üksteise vastu head!

Viimaste nädalate jooksul olen olnud übersebija ja siis on juhtund ikka üht-teist.

Täna selgus, et suure hurraaga olin mõned nädalad Aedvilja tänavat taaskord nimetanud Juurvilja tänavaks. Sellist tänavat ju Tallinnas polegi, kuigi isegi bussifirma ei kobisenud midagi.

Nooh, eks mul oli ikka jõle piinlik, a fotograaf arvas, et mis siin ikka punastada, selline mahe huumor.

* * *
Eile öösel istusin taksosse ja ootasin starti ja imetasin.. Lõpuks taksojuht uuris, et nooh, kuhu me siis sõidame?
Äääää... aadress. Siis hoiatasin veel, et saan täpselt 48 sularahakrooni eest endale sõitu võimaldada. Õnneks 39-ga sain koju.

* * *
No ja kes see oli, kes krtule helistas, et tüümiani tuvastada? Kassas avastasin, et pakendi peal oli suurelt T Ü Ü M I A N .

I wanna know what looooooove iiiiiiiiis.....

Mu taluvuspiir on küll kummist või suisa piiritu. Kuidas muidu seletada, et ma talun päevast päeva lostiku toite ja seda kõike rohke õnnetu armastuse garneeringuga.

Sest mõne üksiku erandiga lõugavad seal iga päev meeshääled: "sorry seems to be the hardest word" ja "I wanna know what love is, I want you to show me".

See meenutab mulle lugu, kuidas ma kunagi laupäeva varahommikul läksin naabreid korrale kutsuma. Et mulle ei meeldi nende muusika.
"A mis muusika siis sulle meeldib äääääää?" oli purjus koll väga üllatunud.

Peaksin ikka uuesti aeroobikatrenni minema, siis saabub umbes kuuga immuunsus igasuguse muusika vastu. Lihtsalt mõni kehaosa hakkab nõksuma.

Kas sa tänaval tunned tihti, et keegi jälitab sind?

Ehk see oli it-mehe vastus mu küsimusele, kas ikoonid ja folderid ja failid on mu arvuti desktopil ise kohta muutnud.

Jah, mul tõesti paranoia, et keegi käis mu arvutis.
Vahetasin pässi igaks juhuks ära.

Ma olen üldse suurtes IT-hädades.

Koduläpakas nimelt ei võta jälle pilti ette.
Eelmine kord suri täna ära siis, kui ma ta nina ees ajalehte lugesin. Solvus, raibe.
Ja nüüd pole ligi kuu temaga üldse keegi tegelenud, jälle solvus!

Siis oli läpakas ikka nagu pereliige (nagu televiisor). Nüüd vallandas läpakahaigus tundepuhangu ainult hetkeks.
Täna on juba uued ja paaaaalju paremad tunded, elagu vabadus, elagu elu, elagu kooselu!

Kuidas saada üle?

Vahepeal torkas silma, et ühtäkki vallaliseks saanud prouad ronisid kohe Kroonikasse, tissid paljad. Ma arvan, et see on eluterve ja tõhus. Eriti, kui käsil on üsna mitmekümnendad aastad, aga kraami, mida näidata, on priipärast käes.
A meil sekretärid kolisid ja nüüd mul ei käi need seltskonnaajakirju nii hästi kätte enam. Võibolla enam nii ei tehta, a ma Pärnikule ikka soovitasin meediasse minekut.

Pärnik FHMi kaanele!

Ta küll kurdab, et läheb rambivalguses krampi. A ju selle klõpsu ikka kätte saab.

Kui üldisemalt rääkida, siis viimasel ajal on mu suhteliinile tulnud mitu pöördumist, et kuidas saada/aidata üle.
Peaks vist kirjutama selle saa-üle-ABC. Ja pohmelli-ABC.

Magame?

Vot sellise sõnumi olin saanud täna öösel kella 2 paiku. Tundmatult numbrilt.
Päris hästi ei taibanud, kas see tähedab ettepanekut või kontrollib, mis ma parajasti teen.
Valeühendus?

Viisaka inimesena vastasin ärgates, et "Enam mitte" - vastus mõlemale variandile.

Nüüd uurisin oma aastate jooksul tekkinud telefoninumbrite andmebaasi. Täpselt viimane number oli see sealt ja üldse mitte tundmatu.

Soovisaade

Tahaksin õlut ja küüslauguleibu ja seda, et sa tuleksid mulle vastu. A sa muidugi ei saa tulla, sest ma võtsin hommikul mõlemad korterivõtmed kaasa. No mingi Copperfieldi trikk, kuidas su võtmed mu mantli taskus olid.

Ja siis ma tahaksin motiveerivamat töökeskkonda, sest uus töökaaslane on jälle paks.

Ja ma tahaks tooliõli, räigelt hakkas mu tool kriuksuma üle öö.

Ja vähem blondimaid hetki tahaks. Täna kurtsin, et lambipirn on läbi. Selgus, et lambi võiks ju ka lihtsalt põlema lülitada enne pirnivahetust.

1. september

Tänane päev kahandas kõvasti ehitajate ridu, seda oli tunda. Head kooliteed teile, lapsehitajad!

Ja tänavatel olid väiksed tüdrukud, seljas hooralikud variatsioonid pidulikkusest - kõpskingad, läikivad sukad ja miniseelikud. Sellised tehtud enesekindlusega lapsnaised. Oi, kuidas oleks selle asemel tahtnud näha valge pluusiga koolivorme...

Ja täna ma lähen Hiiumaale, sest pähklid on valmis.

Mina ja Falck

Pro Kapitali turvamees seisis hommikul ukse ees. Kui ta mind lähenemas nägi, avas suure kaarega ukse, lai naeratus näol.
Kui Sõõrumaa linnahalli pidu mitte arvestada, oli see esimene tore Falcki-kogemus.
Võibolla oli küss selles, et kutt oli puhkehetkel.

Aga kõige silmapaistvam tegelane mu tööteel on siiski ühes koopiamasinate firmas töötav keskealine härra, akna all istub seal. Ja istub seal oma paberikuhjade vahel, hall habe, triiksärk, kuldse helgiga kell, alustassiga kohvitass kõrval. Nii ebareaalselt väärikas.

update

Hoopis 12 foorita teeületamist on (+ 3 fooriga ja 1 trammitee). Homme võtan stopperiga aega, kaua ma seal ääres passin?
Täna igatahes tundus, et oranž jakk mõjub küll ohtliku putukana, kelle ees peatuda.

Põhihirm on aga hoopis see, et ma jätan hispaania keele pooleli ja hakkan kandma retuuse.

Tänane tänu

Kalamajast tulles jääb töötee peale 9 ilma foorita ülekäiku. Nädalane testperiood näitas, et olgu välimus daam või hipi - üle tee saamine on ikka ilge kepp.

Täna hommikul oleks võinud Põhja pst äärde passima jäädagi, kui poleks olnud ühte toredat juhti (Frens Cateringi auto, vist 849 MDK), kes jalakäijad rahulikult üle tee lasi. Aitäh!