Kohati ma ei saa aru, kuidas eestlased saavad kogu aeg nii vait ja omaette olla. Et kõik peavad köiki sõnadeta mõistma. Vahel tahaks mõnda teenindajat kohe kiita, et ta suudab kogu protsessi sönadeta läbida. Aga ma ei saa, ma olen ju ka see pagana vaikiv eestlane.

Eile ma läksin ajaraiskamiseks säästukasse. Seal on pärast tööd teatavasti piiikad kassasabad. No ja kõik rammisid sõnatult oma kärude ja korvidega järjekordadest läbi.

Täna käisin kaubamajas ja üks poiss müksas mind kogemata oma seljakotiga.
"Vabandust!"

Siis hakkasin kulinaarieleti juurde pääsemiseks numbrit võtma.
"Võtke minu oma, ma ei hakka ootama."

Päris imelik oli ikka.

Enne seda oli õues väga valus, kui tuul juukseid liigutas. Iga juuksekarva liigutamisega kaasnes valulöök. Miss Migreen. Mees käib peol ja mul on järgmine päev tema eest paha. Sest peavaluhood satuvad ikka reedele ja nädalavahetusele.