Juba number kaks bussis tunned selja tagant ära maainimese.
Tumedate väsinud riietega, vaatab ringi, et ega see peatus nüüd ei tule.
Ja kui nägu näed, tunned ära Hiiumaa inimese.
Lennuk oli harjumatult täis. Eralennud on nüüd läbi? :)
Väike hirm oli, et äkki enam süüa ei pakuta. Ja veel suuremaks kasvas soov, et toidupakis oleks soolapulgad. Ja olidki!
Tõeline vedamine eilse näljapäeva peale, kui hommikul kell 7 sõin kaks võileiba ja Laulasmaa spaa kodukootud PR-sünnipäeval sai idusid näksida alles kell kolm päeval ja õhtul pool kümme, kui poodi söögi järele läksime, oli Toomkuninga pood heaks arvanud uksed juba kell 21 sulgeda. Suurest vihast tagusin endale suure sinika sääre peale. Rahakotiga.
Aga see lennukitädi oli nii tore, tänas ette ja taha, kui sai mu tühja kõrsikupaki ära korjata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar