Reede oli otsustatud, kui ma avasin autos oma esimese sinise joogi ja murdus täielikult, kui mängu sekkus tasuta jäägermeister.
Edasine metsikus oli juba sama kindel kui formaalne loogika.
Klaarisin soomlastega vana jama ära ja rokkisin eelmise korra eest ka.
Eläkeläiset:
Pildi pealt ei ole väga hästi aru saada, et see jalgadealune ei ole mitte põrand, vaid lauad, kus olid pillid ja ohtralt alkoholi. Ja siin pildil siis kelmikad taustatantsijad (väidetavalt Kotiteollisuuse kutid, mina neid ei tunne):
Ja kogu möllu ilu juures ei kaotanud ega lõhkunud ma mitte midagi ära, jope sain poriseks ja vaid ühe sinika ka (tänu sellele, et ma elasin pooleldi laval).
Laupäeva õhtul mõtlesin umbes tund aega välja seda, et lähen platsi peale plätudega ja kannatan nendes nii kaua, kuni varbad krampi lähevad. Ja siis panen jalga kuivad sokid ja päeval märjaks saanud tossud ja igaks juhuks on kaasas veel ühed kuivad sokid.
Siis läksin ümber nurga poodi ja ostsin kalossid. Poes kohtasin ma kustuvat Andret, kes oli öösel oma kodu ukse eest leidnud festivali kutse (jumal saatis?) ja hüperaktiivset neiut, kes arvas, et ma peaksin käsitööd tegema ja ta käepaela kokku õmblema. Musta niidiga, sest valget poes polevat. Hetk hiljem oli ta liitunud juba "kõike saab parandada teibiga"-koolkonnaga.
Kohustuslik The Falli pilt siia otsa:
Võrreldes punklaulupeoga, kus valitsesid kah mustadega riietega inimesed, oli Rabarock ikka palju-palju rohkem päris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar