See tõi rohkelt elamusi. Valik neist:
Ühepäevakohvikute päev oli väga tore, kuni mu telefon leidis märja haua.
Et fotokas on vist kutu, oli selleks ajaks juba teada (tänaseks on fotokas veel kindlamalt kutu). Kuna olen kõik oma tegemised ja nägemised üles klõpsinud, oli väga imelik äkki käed rüpes toimuvat jäädvustada. Mu mälu on nüüd ära?
Kuri Proge oli üle aegade üks väga imelik üritus. Arvasin, et seal on kõik omad, istuvad ringis ja siis me lähme ja ei saa midagi aru. Tegelikult oli rohkem perede/paaride nostalgiaüritus, liigsed kilod (mulle meeldib mõelda, et Urmo ütles selle kohta diskursuste kuhjumine) ja oopelaskoonad. Nii kui bändid lõpetasid, kadusid kõik öhe, peamiselt kadakate vahele telkidesse. Üks mees kukkus hiljem grilli vastu pea lõhki ja kiirabi tuli ja viis ta kaasa. Siis oli kellelgi Birgitil kott kadunud ja pärast oli ta ise kadunud. Muud ei juhtunud. Jube hea hamburger oli seal.
„Murdlainetus“ Suursadamas. Nädal aega pabistasin, et äkki sajab ja kõik oligi väga halvaendeline. Mul olid kummikud jalas ja talvejope kaasas. Siis ma tundsin end üsna nigelalt, kui presidendiproua rihmikutes varbad mu eest läbi läksid. Samas oli suur heameel ka – need reserveeritud kohad me kõrval tekitasid mus suurt elevust ja meelekindlust, et alla presidendi ma ei lepi. Ja ta tuligi!
Pärast teatrit esines Kärdla jaanitulede traditsioonilisel autolaval Eliit. Isegi mina sain aru, et heli oli halb, pool kontserti timmiti seda paika. Duo Toomas Hendrik ja Luukas Kristjan oma beežides mantlites olid toredad, Luukas oli eriti fanki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar