Ma juba usun, et selle aasta lubadused jäävad täitmata ehk siis ei oska ma aasta lõpuks ei autosõitu, inglise keelt ega striptiisi.
Minekuni on jäänud kolm nädalat. Täna tegin järjekordse vaktsiinireisi, mis eelmine nädalal kaheminutise hilinemise pärast ära jäi.
"Kummasse kätte?" uurin ettevaatlikult. Kolm korraga on nagu kartulipanek juba.
"Kaks vasakusse, üks paremasse," vastab õde.
Varrukat üles käärides näen sinist laiku ja hambajälgi. Õnneks õde ei päri midagi.
Kitsas jope + jalgratas on minuti pärast juba pööraselt valus mõte. Kuidas ma ilma käteta sõita saan ja selle tuulega püsti jään?
Õnnestus.
Varsti hakkan nende kätega kokku panema Porsche puslet, mille Saspar hommikul tõi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar