reede, oktoober 21, 2011

Vanasõnade tõestamine

Iga kord, kui ma olen õhtul ja öösel mõelnud ja genereerinud > 1 geniaalset ideed, on need hommikuks täiesti tuhmunud. Vahel isegi kadunud.
Tulin eile Hiiumaale ja õhtul avastasin, et fotokas on kadunud. Igasugu mülkaid ja paradiise on läbi käidud ja nüüd siis jäi bussi. Või siis praami peal keegi paha inimene võttis kotist ära. Nii pahasid inimesi ei saa ju praami peal olla?!
Oli ka võimalus, et ma kujutasin ette, et mul on fotokas mul kaasas, aga lootus, et ma olen ühtäkki püstihull, oli väga õhkõrn.
Asjad on asjad, a nii kole kahju oli, et nutt tahtis peale tulla. Kell on üks öösel - otsima minna või kuhugi helistada ei saa. Pole isegi ärkvel kedagi, kellele halada.

Panin hommikuks äratuse, et minna bussijaama asja uurima, sest sama buss peaks minema linna poole tagasi.
Hommikul ei viitsinud eriti ärgata. Kottpime, kurat, soe tuba, magaks edasi. Jumala ükskõik oli sest fotokast juba, elu läheb edasi.
Nii et hommikud ei ole mitte targemad, vaid tundetumad.

Aga noh, vedasin end ikkagi bussijaama. Süda põksus. Buss tuli, oligi sama. „Minge siis vaadake, ega mina ei ole seal käinud,“ ühmas bussijuht vastuseks.

Ja oligi seal pingi peal!
Elagu hommikud!

Kommentaare ei ole:

UA-3498800-1