Viimased viis kuud on olnud pidetud. Et ma ei tea, mida ma tahan. Et see, mida ma teen, ei ole õige. Aga mis see õige siis on?!
Sihti pole. See pole kulgemine ka mitte, pigem kohalolemise kannatus. Tahan olla ja ära üheaegselt.
Kulmineerub see ühese veendumusega, et olen peast paks, kole ja loll.
Samas tead, et selgus tuleb. Aga millal?
Täna tuli.
Algas see trenniminekust. Arvuti ost. Uus telefon. Elukoht. Töö. Otsused, mis olid kuklaid tagunud juba kuid, sünnivad ühtäkki hetkega.
Hea on olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar