Üksöö vaatasin filmi nagu mulle ikka meeldib vaadata. „The Impossible“ on 2004. aastal Kagu-Aasiat tabanud tsunamist. Õigemini oli see mul hommikukohvidoki „Tsunami: Caught on Camera“ järellainetuseks, mis jäi painama (ja painab siiani) ja vaatasin siis mängufilmi ka ära.
Kuuldavasti peaksid ka meesterahvad selle ilmvõimatu filmi peale vähemalt kaks korda nutma.
Mitu pisarat ma valasin?
Null!
Hõk.
Südametu oli olla, et kuidas ma siis tõesti ei tunne midagi. Seda ju olen küll viimasel ajal palju tundnud, et mul on kuskil sees suures koguses midagi, mis on seal kinni ja välja ei tule (pekk?). Mõtlesin lihtsalt, et rahaga sa ikkagi emotsiooni ei tee. No grimmi saab kõvasti.
Eile oli vabariigi aastapäev ja paraadile ei tahtnud ma minna. Tõin ära kringli, mida hiljem punaste huulte vahelt sisse lükata. Tõin ära uue Anne & Stiili, millel on ilus kaas ja minu toidulugu sees. Pildistasin sinist taevast, sest on ebanormaalne, et see on täiesti sinine. Vaatasin, kuidas inimesed kõnniteel kukuvad, ja vantsisin Vabaduse väljakule.
Õhujõud lendasid parajasti üle platsi nagu missioonil porikärbsed. See oli väga ilus, kuigi isegi suvaline kole kajakas tegi jõulisema etteaste.
Passisin kõnnitee serval ega näinud eriti midagi nagu arvata oligi, möödakäijad nügisid. Sõjaväeautod sõitsid aeglaselt mööda. Eestile tüüpiliselt oli vaikne. Ainult mõned lapsed vadistasid, sest nad ei ole veel vaikima õppinud.
Siis hüüdis üks noor sõdur veoautost: „Elagu Eesti!“
Sellest piisas. Hea, et mul päikeseprillid olid.
Tegelikult on minu muutuvas maailmas jutuks hoopis mäluprobleemid ja korrigeeriv pesu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar