Mis siin salata aeg-ajalt on ikka tunne, et „SOS, superPMS!“ ja asjad ei liigu ei edasi ega tagasi.
Jookseks või peaga vastu seina, aga ei tea, mis sein see kõige mõistlikum oleks ja kui kiiresti ja kõvasti on vaja joosta.
Ma nüüd siin tahan imestada, kuidas ma alati kipun unustama, et küll asjad paika loksuvad (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).
Peitusemäng lahendusega, mis on on kuskil peidus. Otsimiseks pole vaja rapsida. Küll see lahendus välja longib, kui enam peidus ei viitsi olla.
See paikaloksumisetunne on nii hea, oi-oi kui hea.
Nii boss olla kui nagu Mäo Ristil Roograhu sadama resturaanis. Mäo on kass.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar