neljapäev, oktoober 31, 2013

Maski ees ja taga

Vahepeal sain endale lõpuks ometi uue hobi  ühe isetekkelise veiniklubi. Aga kes minevikku ei mäleta... Mu hobiks on ju eri riikide tervishoiusüsteemide testimine. Eesti kord.

* * *

Kui olin oma mukitud minapildi Facebooki riputanud ja kogunud rekordilised 195 like'i, ei teadnud ma, et tegelikult olen oma igemeni ja võimsate vagudega naeratusest poole kaotanud.

Et asi on imelik, mõistsin järgmisel hommikul duši all, kui vasak silm šampoonivahuse vee käes kinni ei läinud. Enne panin vesise silma ja ninapoole kollitava külmetuse, kõrvatagused valutuiked kurja vistriku, keskendumisvõimetuse laiskuse süüks. Aga seal duši all ma sain aru, et vasak näopool ei ole enam minu kontrolli all.

Helistasin Kärdla perearstikabinetti ning migreeni järelnähtude ja kurja vistriku jutu peale soovitas pereõde mul kohe EMOsse valvearsti juurde minna. Kõlas nagu soovitus, milles ei ole vaja kahelda.

Pakkisin kaks banaani ja ajakirja kaasa, sest ma olen ju neid EMO lugusid lugenud, kus peab tunde oma surma edasi lükkama, sest keegi ei viitsi sinuga tegeleda.
Bussis guugeldasin endale diagnoosi ka valmis  näonärvi halvatus.

EMOs pandi mind intensiivi ukse taha istuma ja lugesin seinalt silte, et ise oled jobu, et perearsti juurde ei läinud ja passid nüüd siis siin 6 tundi.

Millegipärast on mul alati arsti juurde minnes piinlik, et ma olen simulant. Aga ei, arst kinnitas kohe Google'i diagnoosi. Arsti nimi oli ka Tiiu. Kõik oli nagu päris – kanüül, tilguti, RÕVEdalt torkiva tunde tekitanud süst (kõige täpsem paralleel, mis ma välja suudan mõelda  nagu oleks keegi tussu kuumasid männiokkaid täis toppinud), kompuutertomograaf. Aju on puhas. Vahel polegi eufooriaks rohkem vaja. Saadeti koju koos raviskeemi ja suunamistega.

Esimestel päevadel söön 9 tbl Prednisoloni (põletikuvastane hormoonravi) ja 1 Controloc, et magu lolliks ei läheks. Valuvaigistamiseks ibukat. Sellise raju annuse peale tuli öösel juba tunne, et pagan, olingi ju simulant ja juba korras. Ei olnud, ainult rohkem paistes. Olen umbes sama plastiline nagu keskmine keskealine Hollywoodi staar.

Täna käisin puukborrelioosi analüüsi tegemas. Otse Lasnamäe veerel laboris, sest hiidlased saadavad oma vereproovid nagunii kord nädalas sinna. Ei jõudnud mantlitki seljast võtta, kui juba kutsuti tuppa ja pakuti lahkelt ka muid tasuta teste (hepatiit, HIV).
Kaks päeva järjest kiiret ja arusaadavat meditsiiniteenust, kordagi ei saanud sõimata  see on mu teine eufooriaallikas. Aga ma ei tea veel, kas see halvatus tuli lambist, puugist või karmast.

Kuigi seltskonnafotodele ma hetkel ei roni, on mu hajevil meel hea. Kui mitu korda olen ma mõelnud, et ma kukun talvel nendel kuradi Tallinna tänavatel luud sobiks, aga et ühel hommikul ärkan poole näoga – selle peale pole tõesti tulnud. Näonärvi halvatus kõlab diagnoosina efektselt ja pealegi ma ise ennast kõrvalt ei näe. Nii et suurepärane teema, millest kõigile rääkida ja kõik tunnevad invaliidile kaasa ja teevad müstilist meelehead. Näiteks vend oli Hiiumaal köögi läikima löönud, vetsus oli paber ja paps käis poes piima ja muu haigele meelepärase järel (heeringas ja õunajogurt). Looooove it!
Esteetiliseks einestamiseks avastasin ka manuaalse meetodi, et hoian käega huuli koos. Muidu võib toit ja jook natuke sisse-välja käia...

Minu vapraid sõpru see kõik ainult innustab. Muidugi on vaja mind kohe restoraani kutsuda.
Sõber 1: „Kumb näopool sul on? Ma laseks hambaarstil omal teise poole tuimaks lasta, siis oleks hea vaatepilt.
Ma: „Hehe, vasak.“
Sõber 1: „No vaata, mida mehed kõik sinu heaks on valmis tegema, onju.“
Ma: „Sellist pakkumist pole tõesti varem olnud.“

Sõber nr2 (kui ma seletasin, miks teadjamad mind Silver Ükssilmaks kutsuvad): „Aga mul on sulle hea uudis ka!“
Ma: „No?“
Sõber nr2: „Homme on halloween!“
Ma: „Et mul polegi maski ega grimmi vaja, tahad sa peenetundeliselt öelda?“

Üldiselt peaks praegu tutvumisportaalis aktiivne olema ja deitima, et sealsed puudega/kompleksides mehed saaksid minu kõrval end võrdväärsena tunda ja samas õppetunni sellest, mis on eluterve suhtumine.

Praegu puhkan aga Hiiumaal sõna otseses mõttes (näo)närvi ja pean harrastama rehateraapiat, sest sajandi torm siiski ei puhunud lehti naabrite hoovi.

Tsau!

Naer (pildil) on terviseks. Jõuluks vast ikka näitan igemeid ka jälle. Seniks imetlege ja kadestage, et mul on 0,5 siledat laupa.


PS. Keegi minust portreelugu ei taha kirjutada? Saab kerge vaevaga, sest elu on kõik väljendid kätte toonud: „nii et silm ka ei pilgu“ ja „kergitas kulmu“. Jaa, seda ühte.


PPS. Kui mu isiklik nurgatohter ütles eile, et ma olen nagu saja lapse ema, sest kõik mu kirjatükid valmivad nii tohutu sünnitusvaluga, siis see lühivorm on kergelt tulnud nagu ristpistes seinapilt.

Kommentaare ei ole:

UA-3498800-1