Nädala uudiskiri

* Viimase aja sündmused on üles äratanud mu sisemise kitse:

1) Aasia ja Euroopa;

2) Kirjutamine ja restoran.

Kuhu kuhja ma siis kuulun?

* Eile tabas üle aegade selline häda, mida ma kogu täiega jälestan ja mis meenutab veel suurema täiega, et ma olen üksik naisterahvas. Ja trummmmmmiiipõrin – tehnikajama! Hakkasin laadija otsa läpakasse toppima, aga see vaid suitses ja pildus sädemeid. Hea, et mulle endale ja majale tuld otsa ei pannud.

Ja kas see juhtus hetkel, kui mul polnud midagi teha? Kas ma teadsin, mis siis ette tuleb võtta? Kas teadsin, kas garantii veel kehtib ja kus on tšekk? Kas sel hetkel tuli mul kiire töökõne ajal kodune aadress meelde? Kas mulle sattus Kristiine Euronicsis mõttetu müügimees?

Ja kas mul oli varulaadija ostmiseks raha arvel? Ja kas mul oli teise kaardi PIN-kood meeles? Kas see oli maailma lõpp? Kõik need küsimused said ei-vastuse.

See tehnikapoe müüja oli kõige lahedam asi (peale Tinderi), mis viimasel ajal on juhtunud. Ta ikka väga osavalt kustutas selle sisemise põlengu, mis see kuradi kärssav laadija minus tekitas.

Vajutasin nähtamatut hea teeninduse nuppu ja punastasin verbaalse kiituse ka.

* Tõestasin endale juba teist korda väga lühikese aja jooksul, et neid superliime ei ole mõistlik hammastega lahti teha.