Jätan mantli selga. Siin ei lähe ju kaua.
Õde lappab analüüsivastuseid. Need on kahes hunnikus. Esimeses mind pole ja teisest ta ka ei leia.
Õde vabandab ja väljub kabinetist.
Sõrmed muutuvad järgemööda soojaks ja paksuks, kõhtu tuleb kamakas kivi.
Minutid tiksuvad. Õigemini ei tiksu, vaid venivad. Loen meilid läbi ja käin Facebookis.
Mida nad seal teevad? Otsivad psühholoogi ja ei saa kokkuleppele, kes minuga rääkima peab?
Kiirelt mõtlen kogu edaspidise elu ümber. Polegi nagu midagi hullu.
Õde tuleb tagasi, vabandab veel korra, et pidin nii kaua ootama.
Vastustega kõik korras.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar