Töölisklassi traagika

Intervjueerisin täna noort meest, kelle keelekasutus, suhtlemisoskus ja analüüsivõime jättis mu pärast vestlust ulmelisse olekusse, mille kohta saan öelda vaid üht: meeldiv. Saaks öelda ka kaht: inspireeriv, aga see ei oleks eriti minulik sõna.

„Sinivereline?“ küsis Kärt.
Jah. Ja siis ma taipasin. Taipasin sõnastada selle, mis mind viimaste kuude jooksul on vaevanud. Vallalisus + tutvumine sinivereliste meestega.
Miks on nii ägedad eesti naised üksikud?

Et ma tulen proleperest ja tahan siniverelist - ilma et oleksin seda endale teadvustanud. Aga ma ei ole ju tegelikult sinivereline ja sinivereline ei taha mind.
See, et ma olen kõrgharidusega ja reisinud, korrajs küll raputab, kuid ei anna siiski suuremat sorti võimalusi. Peale uhkuse otsustada, et ei viitsi taluda mingit prolelohhi.
Sotsiaalse stratifikatsiooni loengust on meelde jäänud, et protsent, et sa sured samas klassis, millesse sündisid, on üsna sajalähedane. Halleluuja!
* * *

PS. Järgmisel koosolekul pakun välja praktilise eksperimendiidee "Prole feigib siniverelist" (eelmine oli nullist bikiinifitnessistiks).