Kui neid on kolm tükki, siis on lisaks endale veel kolm elu. Kolmed emotsioonid.
Kogu aeg oled mingis etapis: võõrasolemise aeg, üksteise tundmaõppimise protsess. Talumine, kodustumine, usaldamine, väsimine, kokkukasvamine. Eriline side.
Ja kui palju vaesem inimene ma oleksin, kui oleksin kõik need aastad üksi elanud.
Kui palju see mind mõjutab, et taustal on niigi palju nurki lihvida?
* * *
Aga tegelikult tahtsin öelda, et mai oli raske kuu. Eriti pühapäev, liiga palju õnnetusi ja surma. Ja ma ei taha üldse leppida, et inimesed mu elust kaovad.
See on ka uus, et asjad mind kohe nagu ei puudutagi, aga jäävad niiviisi aegamööda hinge närima. Ja ma teen asju, mida ma varem kunagi poleks teinud, näiteks jätan sõbra sünnipäevale minemata, sest ma lihtsalt ei suuda inimesi näha (hm, see võib-olla polegi mingi uus fenomen).
Sees nii palju tühjust ja üksindust, millega ei oska midagi pihta hakata peale selle, et tahaks põgeneda.
Eile pidin "Vanamehe ja mere" etendusel kõvasti tagasi hoidma, et mitte pillima hakata.
Arvatavasti on põhjus lihtne: liiga palju aega, liiga vähe raha + usk kadus ära.
Kui ma rikkam oleks, oleks ma ammu oma Malaisia suvilasse pead parandama sõitnud, kuigi ei ole sugugi kindel, et sellest oleks kasu.
Vahel tahan uskuda, et ma olen lihtsalt 10 kg liiga paks, et õnnelik olla.
Jooksmas ka ei saa käia, siis sest mu imelised uues jaapani jooksutossud, õigemini ainult parema jala oma sööb konti. Vot, kõigele leian seletuse!
Laiskus? Märk, et peaksin täiskohaga 9-17 tööl käima, mis võtaks mult vabaduse, millega ma ei oska midagi peale hakata?
Mis siin ikka, kirjutan nüüd edasi.
* * *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar