Kalanas, 2014. aasta juuli lõpus.
„Issand jumal, Eri Klas! Nüüd ma võin küll surra!“ ei suutnud vetsust tulnud vanem proua emotsioone vaos hoida. Poleks arvanudki, et ühe inimese nägemine paneb teist eesti inimest niiviisi hüüatama keset päist päeva. Eeri oli vist selliste reaktsioonidega harjunud.
Järgmine hetk kujutasin juba ette, kui palju jama on vetsuukse ees otsa saanud pensionärist. „Oot-oot, ärge nüüd siia küll surge!“
Võtsin nõuks, et tutvustan end Eerile. Teadsin, et me mõlemad olime ju hingepidi Kalanasse kinni jäänud; mõlemad ringiga tagasi, aga nüüd oli kõik teisiti. Ta imestas, et olen nii suureks kasvanud ja tegi nina peale nipsti. Küsis, kas isa on elus ja palus kindlasti tervitada.
Puhka rahus ja meremühas, Lahe Eeri. Leidku su hea hing tee sellesse vana aja Kalanasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar