Jõulud 2007

On veel kohti Eestimaa peal, kus rummkoola maksab 35 krooni. Vetsi tall. Baaritöötaja iseeneest mõistetav küsimus alati: 4 või 8 cl. Mu arust on tops nii väike, et 8 cl puhul ei piisaks coca-colast isegi tumedama varjundi andmisest, rääkimata maitsest.

Aga jah, kell nullnull möll juba käis ja reaalsuselaks oli vägev. „Kui käpp on maas, siis tuju hea“ kehtib seal ikka täiega. (Tantsu)platsis on mitu tüüpi, kes liigutavad end nagu elu parimal revil, ise deliiriumi äärepeal, aga kepihimu ikka silmis.

Viimati nägin nii laia vanuseskaalat Tartu klubis Maasikas.

Diskoripoisid polnud vist sündinudki, kui 2 Quick Start oma hitid maha sai, aga mängisid neid ikka nagu üks Hiiumaa diskor muiste. (Plinkiva päkapikumütisga DJ Urmet oli siiski veel jubedam vaatepilt olnud.)

Pärast esimest tundi hakkas juba nii soe, et sai mantli seljast võtta. Aga diskopluus jäigi kampsuni alla peitu.

Ei tea, spinningutrenn on mu pepu ebamugavustega ära harjutanud, sest Kärdla kino puukinkidel polnud viis filmi päevas eriline piin. Pigem vastupidi.

Viitsisin isegi iga filmi kohta on mõtted kirja panna. Ma olen ju kõva filmikriitik. Aga las jääb.
Mis ma tahan öelda on see, et sa võid endasse korjata kolm päeva liikuvaid ja liikumatuid pilte, kuid lõpuks loeb ikkagi see, kui elus inimene tuleb su juurde ja küsib: „Kuidas sul läinud on?“

Eile tuli trammi peale see kõige stiilsem Tallinna kodutu. See, kellel on suur beež presentmantel ja igasugused kaltsud seal küljes, mis suurendab ta mahtu vist nii kaks-kolm korda. Ja saapaaukudest pressivad välja kilekotid.

Tuli peale ja prantsatas kohe esimesele vabale kohale. Ümbruskaudsed daamid põgenesid.
Mees ei lasknud end sellest häirida. Nokitses põuest välja hästi peidetud vöökoti, samasuguse määrdunudbeeži nagu kogu ta olek.

Kotis oli kilenutsak, mille ta hoolikalt lahti voltis. Seal oli trammipilet.

Kurjam gängstabaaris

"Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön"
Kressa vist ei teadnud ja sai punkar Jänese käest vastu vahtimist.







Pildil kaks kolmest.
Õhk on sinine pelmeenivingust.

Alati, kui võtan kätte menüü ja sellel on uus kujundus, haarab mind õud.
Viga on selles, et mul on hinnad peas. Vähemasti nende asjade omad, mida ma ise armastan süüa.
Ja tavaliselt tähendab uus menüükujundus seda, et hindadele on kõvasti otsa pandud.

Sel nädalal pakkus sellise "üllatuse" restoran Rooma. Aga eks "Tantsud tähtedega" saate vahele pikitud reklaamklipid on vaja ju kellelgi kinni maksta. Eeldades, et Jüri Homenja õhtutasu eriti kõrge pole.

Lugejakiri

Armastus arvuti vastu nõrgestab inimsuhteid.

Aili Harjumaalt.

Noorem generatsoon õpetab mind elama:

Ära püüa oma firmale kasulik olla, proovi nii, et firma oleks sulle kasulik.
(vana vana vanasõna)

Muide, tegemist on sama härraga, kes kord aastate eest kutsus mu teatrisse ja pärast ääri-veeri uuris, kas ma viitsiksin sellest kirjanduse tunniks arvustuse kirjutada :)

aire says: leidsin sulle ehte

Vaata lisa siit.

Näljapäeva järel tuleb neljapäev

Juba number kaks bussis tunned selja tagant ära maainimese.
Tumedate väsinud riietega, vaatab ringi, et ega see peatus nüüd ei tule.
Ja kui nägu näed, tunned ära Hiiumaa inimese.

Lennuk oli harjumatult täis. Eralennud on nüüd läbi? :)
Väike hirm oli, et äkki enam süüa ei pakuta. Ja veel suuremaks kasvas soov, et toidupakis oleks soolapulgad. Ja olidki!
Tõeline vedamine eilse näljapäeva peale, kui hommikul kell 7 sõin kaks võileiba ja Laulasmaa spaa kodukootud PR-sünnipäeval sai idusid näksida alles kell kolm päeval ja õhtul pool kümme, kui poodi söögi järele läksime, oli Toomkuninga pood heaks arvanud uksed juba kell 21 sulgeda. Suurest vihast tagusin endale suure sinika sääre peale. Rahakotiga.

Aga see lennukitädi oli nii tore, tänas ette ja taha, kui sai mu tühja kõrsikupaki ära korjata.

Täna on mu nimepäev ja pühakutepäev ja mulle meeldib Marise loogika, et must saab pühak.

Tsiteerin: "Slaavlastel on komme ju kleepida auto armatuurlauale pühakute ikoone.
Varsti on võimalik kindlasti sinu nägu näha armatuurlaual sätendamas päikese käes."

Õudne on

Räägitakse, et (töö)elu peaks olema selline, et kohe tahad hommikuti tööle minna.
Aga ma ise taha isegi õhtul töölt ära minna, sest see tunne, et hommikul peab jälle tulema, on nii õudne.
Pidev migreenieelne seisund peavalu ja külmavärinatega ei ole eriti äge.

Emigreerumine - vältimatu

Ei teagi, kas hulluda täna või homme. Igatahes langes eile järjekordne kodumasin, seekord pesu oma. Alguses m6tlesin, et see on nali, aga vett täis masin ei olnud eriti naljakas.
Tolmukogumisaugust tuli välja tundmatu plastmassese, see võib olla kurja juur?
Jama, et ma ei tunne pesumasinate hingeelu. Kujutasin ette igasuguseid asju, mis võiks ta tööle ajada. Isegi strippi oli nõus tegema (peaaegu). Selle peale teeks masin võibolla üldse viimase hingetõmbe...
Hakkasin mõtlema, kuidas on vene keeles "needus", et omanikule asjade käigust teada anda.
Praegu on mul paranoia, et masinasse voolab järjest vett ja siis see vesi voolab järjest sealt luugist välja ja sealt siis otse naabrite antiigile. On see reaalne?
Käed on mul igatahes villis nagu ürgnaisel kunagi. Selline jurakas masin ju, kuhu mahub me mölema nädala pesu sisse. Ei olnud väga tore seda kõik välja väänata.