Vana arm

"Ma ise olin ikka oma kiiruse peal, aga õhtul võtsin kolmandiku seeni ja siis istusin lainetavas rukkipõllus ja vaatasin päikesetõusu.
Paar pisarat jäi küll sinna põllule."
* * *

PS. Ma peaksin paremini märkama ja rohkem, isegi kui ma praegu olen siin pooleldi sotsiaaltöötaja.

Jälle

Mu Uus-Meremaa igatsus on tagasi.
Jälle.
Ja vahel on tunne, et üksindus sööb mu ära.
* * *

Update. Midagi ta ei söönud. Tunni aja pärast oli juba kõik teisiti.

Hääled

Sain täna lugejakirja. Nii et võin ka öelda nüüd:
„Tänan küsimast, mul läheb hästi. Paljud kadestavad.“
* * *
Sõitsin ükspäev trollibussiga. Kõigil kõrvaklapid peas, keegi kuulas eriti valjusti mingit juttu. Kesse jobu on?
Siis jäi troll seisma. „Kogu aeg sama jama!“ torises üks väike poiss.
Lidusin jala edasi, sest tundus kiirem kui taksot oodata. No üle aegade oli selline kohtumine, kuhu ei tohiks minutitki hilineda. Ja üle aegade selline päev, kus kõik asjad vedasid juba hommikust saati viltu.
Uksekella andes kuulsin jälle hääli. Selge, diktofon kotis elas oma elu.
* * *

Lähedal

Mulle meeldivad need kõned, mis algavad "Tsau, Tiiu!" ja lõppevad "Tule külla!".
* * *

Ju nii pidigi siis nüüd minema

Üks päev mõtlesin välja, et see mu suur tühjuse tunne on tegelikult osa iseseisvumisest. Päris imelik, kuidas need faasid saabuvad keskea künnisel. Või see ongi keskeakriis?
Igatahes närib mind see, et ma ei ole õnnelik ja poolvõõrad inimesed tulevad seda mulle ütlema. Tegelen asjaga.
* * *
Ütlesin täna kaks tööotsa ära. Ühesõnaga valisin endale aja (raha poleks nagunii eriti saanud). See oli väga vabastav.
Üks ütles: "Ära muretse, tore, et tead, mida teha tahad." Ilusti öeldud mu välistamismeetodi kohta.
* * *
Sain kõige ootamatult inimeselt sõnumi: Somebody totally gets me. Mina olen siis see somebody. Äkki tõesti on mu anne suhtlemises ja olemasolemises?
* * *

Haigla pidu

„Mängid pärast veel?“
„Jah, lähen tõstan need noored puldist ära! Tahan ühe jungle'i-loo panna.“
„Pean ütlema, et mulle meeldib muss rohkem kui häng.“
„Tiiu, vanakool!“

Muljeavaldamiskunst

Lugesin praegu ühe müügijuhi tutvustust:

Olen võistlusliku meelelaadiga ambitsioonikas talent Põlvast. Positiivse ellusuhtumise ja võimsa tahtejõuga inimene.
Mitmekülgne ambur. Targemaks, kõrgemale, kaugemale mööda arenguspiraali.
Meie olemus on meie mõtete tulemus :)

Inspireeriv! Peaksin ka sellele koolitusele minema. Seniks ajan odava koopiaga läbi:

Meie olemus on meie mõtete tulemus. Talent Hiiumaalt. Vähk.

* * *

Mingi värk kõrvaklappidega, nende nööpidega

Viimasel ajal avastan end olukorras: oo, kõrvaklapi ots kohvitassis.. huvitav, kui kaua juba?

Selge, millalgi hooga peast võetud. Õnneks ei tee vedelikus ligunemine neile midagi.

Sama ei saa väita, kui kõrvaklappidele peale astuda. Mul juhtus seda kolm korda järjest. Kole, kurjakuulutav krõks käib.
* * *

Turunduse ABC

ETK Finants on kähku Gertu Pootsmanni tööle võtnud:

Suhtes

Ootamatult avastasin, kui palju on mu elu mõjutanud ja suunanud korterikaaslased. See, kui lähedalt sa oled nendega koos nii heas kui halvas.
Kui neid on kolm tükki, siis on lisaks endale veel kolm elu. Kolmed emotsioonid.
Kogu aeg oled mingis etapis: võõrasolemise aeg, üksteise tundmaõppimise protsess. Talumine, kodustumine, usaldamine, väsimine, kokkukasvamine. Eriline side.
Ja kui palju vaesem inimene ma oleksin, kui oleksin kõik need aastad üksi elanud.

Kui palju see mind mõjutab, et taustal on niigi palju nurki lihvida?
* * *
Aga tegelikult tahtsin öelda, et mai oli raske kuu. Eriti pühapäev, liiga palju õnnetusi ja surma. Ja ma ei taha üldse leppida, et inimesed mu elust kaovad.
See on ka uus, et asjad mind kohe nagu ei puudutagi, aga jäävad niiviisi aegamööda hinge närima. Ja ma teen asju, mida ma varem kunagi poleks teinud, näiteks jätan sõbra sünnipäevale minemata, sest ma lihtsalt ei suuda inimesi näha (hm, see võib-olla polegi mingi uus fenomen).
Sees nii palju tühjust ja üksindust, millega ei oska midagi pihta hakata peale selle, et tahaks põgeneda.
Eile pidin "Vanamehe ja mere" etendusel kõvasti tagasi hoidma, et mitte pillima hakata.

Arvatavasti on põhjus lihtne: liiga palju aega, liiga vähe raha + usk kadus ära.

Kui ma rikkam oleks, oleks ma ammu oma Malaisia suvilasse pead parandama sõitnud, kuigi ei ole sugugi kindel, et sellest oleks kasu.

Vahel tahan uskuda, et ma olen lihtsalt 10 kg liiga paks, et õnnelik olla.
Jooksmas ka ei saa käia, siis sest mu imelised uues jaapani jooksutossud, õigemini ainult parema jala oma sööb konti. Vot, kõigele leian seletuse!

Laiskus? Märk, et peaksin täiskohaga 9-17 tööl käima, mis võtaks mult vabaduse, millega ma ei oska midagi peale hakata?

Mis siin ikka, kirjutan nüüd edasi.

* * *

You laugh like there's hope in the story

Tunnistage üles, kelle mõte oli neljapäeva õhtul Torupilli Selveris Ben Howardit mängida?
Huh, aeg ja ruum kadus täiesti ära.
* * *

Hääl seina tagant

Tänase vestluse jätkuks, et kas peab olema huvitav inimene huvitavate hobidega. Ma olen samal meelel, et midagi ei pea tegelikult olema ega tegema ega planeerima, et olla väärtuslik.
Mooji: „Seega, juhtides tähelepanu oma olemuse tuumale, mis avanedes tekitab rõõmu, kaovad probleemid, plaanid ja tegevused – kuid mitte armastus.“
Nekrassov, üks väga hea ja tark autor, ütleb samamoodi üldiselt, et anded ei seisne selles, kas oled kunstnik, luuletaja vms, vaid kas oled mingil alal osav.
See ala võib ollagi sinu sõbrad ja sinu suhtlemisviis. Mis iganes sinus, mis rikastab teisi inimesi kuidagigi. Piisab 100%, kui oled näiteks lihtsalt soe hing seltskonnas.
Iga hobi on nii ajutine, olen ma aru saanud. Varem või hiljem viskab ikka üle. Jääb ikka vaid söömine ja joomine ainult.