Miks seda “must lagi on meie toal”-needust kanda on vaja, kui Pariisis on praegu lilli täis rõdud ja inimesed istuvad tänavakohvikutes?
Mis paneb igatsema seda pohmellirasket kahe-jalaga-maas-tunnet?
Õeluse, lahmiva kriitika, lolluse ja teadmatuse üledoos on.
Ja mind painab mõte, et kui inimesed ära surevad, siis nende hinged jäävad orkutisse lukku. Ja õhtuleht pärast kirjutab sust, et sulle meeldis “Sõrmuste isand” ja sa olid “Sex and the City” komjuunitis. Või need orkutikontod ikka haihtuvad ühel hetkel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar