Olen väga tänulik oma eilsele otsustusvõimetusele.
Et kas jääda koju ja kujutada ette, et ma kirjutan loo kohe ühe suure soojaga valmis. Või minna vooluga kaasa ehk äsjaleitud naabrimehe juurde ja siis kumusse erki aftekale.
No ei jäänud koju. Vahetasin kuldkingakesed botaste vastu (mida külas küll nukupapudeks nimetati, a nii võib ainult meeste kingade seltskonnas ikka juhtuda).
Juhuu, kui hea meel on eilsete uute ja vanade tuttavate nägemise üle!
Miks mul pöidlas väike vastik haav on?
Pittu jõudsime tegelt alles siis, kui oma esialgse ja kohusetundliku nohikuplaani järgi oleks pidanud koju roomama.
Millal ma viimati nii kaua peol olin, et tuled juba põlema pandi? Nooh, eile pandi muidugi suht vara, a vähemalt sai inimese kellaajal minema minna.
Jalutasime kumust burritobussini ja sealt ikkagi statoli ja koju. Kogu see rännak kestis poolteist tundi või rohkem. Kintsud olid jõle külmad löpuks.
Nägin unes, et mulle helistas Andres Aak. Ärkasin korralikult kella peale. Tegin töö ära.
Ja kuulsin uudiseid, mis oleks nullinud kogu öö ja hommiku ja päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar