Keldrimajandus

Ajutise glamuuri kõrval on mu suur armastus keldriurkad. Peopaigad Enter ja Võitlev Sõna kunagi, Central Point praegu; veidra valikuga (ja kaua lahti) keldripoed, kingsepatöökojad ja taarapunktid. Kalamajas oli ses mõttes paradiis.

Ammu juba oli silma jäänud kingsepp Liivalaia tänaval seal Seebimulli majas.

Kingad näpus, astusin eile 17.50 uksest sisse. Väljas oli silt, et avatud kuni 19. Ukserägastik. Kingsepa koda lukus mis lukus ja uksel silt:


Läksin pesuvastuvõtja juurde. Ta oli seal kõledas tühjas ruumi üksi ja vait nagu ei käiks seal kunagi keegi. Ja suhtles minuga tüdimusega nagu ma oleksin päeva tuhandes klient. Jätsin kingad ja telefoninumbriga sedeli, et, palun, kontsaplekke vaja.

Hommikul oligi kõne: „Kingsepp siin, teie kingad on valmis, tulge järgi, aga täna me oleme kella viieni lahti.“

Kingamehe tuba oli veel vanakoolim kui pesumullil. Sepp ise küürutas midagi laua alt otsida. Upitas end püsti ja otsis mu kingad välja: „Panin seda kõige tugevamat siia.“

* * *

Võimlemistrenni ei saanud täna minna. Selle asemel tegin masohhistlikku raskejõustikku ehk käisin nädalavahetuse huvides toidupoes, samal ajal kui mitte millegi järgi isu polnud.

Nägin 1) kutti, kes rääkis lillkapsaga; 2) kutti, kes otsis 30 pakki michisid (10 tk igast maitsest) ja Kumakese ristsõnad.