Tartu-uit

Reedesele Moekuulutajale jõudsime rongi pealt mõõduka hilinemisega. Mul oli kõht nii tühi, et kogu aeg pidi valvel olema, kas mõni suupistekandik on lähenemas. Eriti polnud. Ja mulle ei jagatud mitte ühtegi testrit. Isegi siis, kui kõigile järjest jagati (mind pole olemas?) või lõhna nuusutada anti (pärast õpetati, et tuleb öelda: mul on koletu nohu ja väga tahaksin seda lõhna kodus nuusutada).
Tartu üritustel on see hea asi, et seal saab rahus olla ja ei pea nägema inimesi, keda ei jaksa näha.
Tuttavatest nägudest oli ainult Beatrice end kohale vedanud. Jaa, isegi Tartusse!
Tasuta alkohol ajas teismelised pöördesse. See on ikka tõhus kontseptsioon, et joodame, siis ostavad. Ma ise ostsin pusle, mis oli juba ammu plaanis osta. 1500 tk, kokkupanemistähtaeg 31. detsember. Kauem küll ei viitsiks, tänaseks on ääred ja meri juba koos.
Kaubamaja-osa jagas roose. Inimesed seisid lausa roosiootel, näod õhevil. Nii odav, aga nii tõhus.

Siis käisime veel kohtades, kus ma varem käinud pole, botaanikaaias, 4D kinos, Tokyo Sushi Baris, Taskus jne.

Taskus oli palju reformierakondlasi poe peale lahti lastud, mis tekitas mu peas väikese lühise (Töökirju lugedes avastasin, et neil oli Tartus erakonna volikogu). Tore, et raamatupoes oli kõige rohkem inimesi. No Guessi poega näiteks ei saanud võrreldagi. Rahva Raamatu pood oli üldse kihvt, kuigi Tartu lapsed olid plaadimängija nõela ära skrätšinud. Ja siis seal oli täiesti filmilik situatsioon, et kirjanik tuli autogramme jagama ja seal ta siis istus ja ootas.

Piltidel laat ja aed: