Teki all jälle

Laulupidu mulle ei meeldinud, ehkki ma käisin seal mõlemad päevad. Esimesel lebasklesin niisama ja teisel vedelesin juba täitsa kummuli pingi all. Näo ees oli rätikust tehtud mask, sest toiduving ajas koledasti iiveldama.
Oli nagu lauluväljaku suurüritus ikka oma putkamajandusega. Wimberg seletas, et suhkuvatt on laste põhiseaduslik õigus. Võib-olla on tal õigus, kuigi see suhkruvatt on jõleda maitsega.
Ma pole üldse see tõeline eestlane, et tahan seista 2-tunnises õllesabas ja siis 100-meetrises vetsujärtsus.
Tagantjärgi selgus muidugi, et nii eestlane ma siiski olen, et 38-kraadise kehatemperatuuriga platsile komberdan (reedesed kontsad!).

Ilusaid hetki oli muidugi ka. Bussis pakkus üks laulupoiss istet. Ja ma ei saanud talle teha vastuteenet, sest mul polnud aimugi, kus on vanalinnas odav, alla 30-kroonine õlu. Teab keegi?
Kell 6 varahommikul vennastusin Söögiplatsis Parlamendist diskolt tulnud noorte tantsijatega, kes olid mind nõus tantsupeole smugeldama. Kogu situatsioon meenutas mulle natuke ahistamist, sest poisid teietasid mind.

Söögiplatsis olid muidu ägedad sildid "Hamburgeri ei ole."

Kathmandus oli selline dialoog:
"Võtaks need nuudlid..."
"Nuudleid ei saa - laulupidu on."
"Aga naane?
"Tainas on otsas - laulupidu on!"

Vot kus ajas see pidu majandamise sassi. Kõige sürrim seik oli aga laupäeva hommikul Tatari 6 ees, kui ma magama ei tahtnud minna ja jõin veel maja ees vett ja mölisesin korporantide lääpas kingade pärast. Siis avastasin, et vastasmaja aknas on mees, õhupüss käes. Ei saanudki aru, kas ta sihtis linde või inimesi, igatahes lasi ikka paar pauku, enne kui politsei jõudis.

* * *
Laulu ka, seda laulupeol ei lastud. Üks kutt on seal nagu see ETV ilmapoiss, kes oma käsi hästi naljakalt hoiab ja on muidu ka hästi naljakas.