20. november
Vaevalt tuleb veel aega, mil seisan peegli ees ja ütlen heldinult: „Oo!“
Laubal on kaks täispikkuses vagu!
Jõudsin juba ära harjuda nende prognoosidega, mille täpsusaste oli stiilis „taastub aeglaselt“ ja järgnes haletsev vaikus. Pea sama äkki, kui halvatus tekkis, hakkas see ka haihtuma. Kõigepealt põsk, siis suunurk. Täna ei vaju isegi laug vastu maad.
Esimene päev, kui pea ei valuta. Õrnad valutuiked kõrva taga on pigem niisama moepärast.
* * *
21. november
Ei raatsi enam magadagi – nii elevil olen!!! Kui hea nurga alt vaadata on otsa ees kolm (ja pool) korralikku kortsu. Paremal pool on kuus sellist väga jõulist.
Silmanurka on ka pisikesed kortsud tulnud – küll nad veel pikkust viskavad.
Jäänud on võtta veel neljanädalase maratoni viimane tablett. Millest mul see organism koosneb, et see tabletikogus nii märkamatult läbi käis?!
Olen tõesti nii elevil, et tahaks seda progressi kogu maailmaga jagada.
22. november
Täiesti tavaline päev, ainult et kulm käib kõrgemale kui tavaliselt.
Saan sümpaatse komplimendi: „Su naljasoon ei halvatu kunagi“.
Ma ikkagi olen eneseabiõpiku-inimene, ainult et kõik peatükid pean ise läbi elama ja kirja panema.
Lühidalt oli see õppetund, kui arutu on endaga mitte rahul olla. Mõelda, et olen kole. Mõelda, et vananemine on nõme. Ühel hommikul võid sa ärgata poolsileda monstrumina ja keegi oska öelda, kui kaua pead sa selline olema.
Olen välimuse muutumise üle päris palju mõelnud. Kuidas inimene tunneb end oma kestas endistviisi, ümberringi hakatakse sind haletsema ja siis nagu ootustele vastavalt peadki hakkama end haletsema. Kogu selle elujanu kiuste, mis tegelikult sisse on voolanud.
Õhtul lähen Sibula, Vaigla, Rulli kontserdile. Istun esireas ja selgub, et ei pea enam kuulama, tropp kõrvas. St kõrva ülitundlikkus on ka taandumas.
23. november
Tavaline päev, ainult et kulm on veidi kõrgemalt kui tavaliselt. Ibuktoidulisena pean hommikul ikkagi ühe valuvaigistiga end turgutama.
Suudan juba natuke keskenduda, kuigi peas on sada mõtet. Kirjutada tahaks ainult iseenda elust, sest need mõtted tunduvad kõige selgemad ja tähtsamad.
24. november
Ei imesta, et kogu Eesti rahvas käis kinos „1+1“ vaatamas. Ma ei käinud, aga loen praegu Philippe Pozzo di Borgo „1+1. Uus hingamine“. Lugege palun seda uue hingamise osa, mille tegevus toimub enne filmis näidatut. Vapustav ja raputav. Täiesti piinlik tundub kaevelda või üldse oma haigusi mainida.
25. november
Kirjutasin neuroloogile, et analüüsitulemusi saada.
Õhtul müüsin oma haigusloo teist korda juba maha.
"Kuule, sul näohalvatust ei ole vaja?"
"Ahaa, väga hea! Tahad ise kirjutada?"
Jätkan oma igapäevase pildiseeria tegemist. Millegipärast arvasin, et olen sümmeetrilisem. Eeee...naeratuse vasak pool tundub siiski elutu.
Aga mis siin kurta, saan ju kõike liigutada ja kontrollida: suu käib korralikult lahti-kinni ja naeratuse poolkuuks; söön, joon ja imen; kulm ju kerkib ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar