Maha rahunedes meenub, et inimene, kes pole kuu aega joonud, ei saagi selge peaga mõelda ja kahe jalaga maa peal olla kliimas, kus aastaringselt on kõige õigem jalanõu kummik.
Täna olid Kärdla kinos „Mandariinid“. Läheks? Hilisemale seansile oli esimestes ridades kohti. Ei viitsi.
Siis kuulutas keegi Facebooki Hiiumaa grupis, et üks pilet ära anda. Peaksin end ikkagi kokku võtma? Pilet oli alles. Selgus, et piletimängu võitjal oli +1 üle.
„Minu tänase heateo tegemine oli küll väga lihtsaks tehtud - aitäh sulle!“ tänas see inimene.
Kui ma hommikul kiirbussis loksudes jälle mõtlesin, et kas ma olen tõesti hull, kui tahan Hiiumaale kolida, siis sellised laused selgitavad, miks ma niiviisi mõtlen.
Nii Hiiumaa lihtsalt.
Et lähengi kinokassasse ja ütlen, et olen piletimängu võitja kaaslane.
See lugu kõlaks veel paremini, kui oleks veel meesterahvas ka olnud. Naine oli.
Uurisin, et kes-mis-kus, sest ei osanud teda kuhugi Hiiumaa peresse paigutada.
Alles augustis kolis. Miks? „Ma olen kogu aeg tahtnud Hiiumaale kolida.“
„Tiiu!“ Oo, Aet kaks rida tagapool. „Kas sa taskulambi said kätte?“ uuris ta.
Laenasin Aedale pimendatud Kärdlas mõni aeg tagasi taskulampi ja ta oli selle mulle postkasti poetanud.
Laul on ka: Mari Pokinen ja Vaiko Eplik - "Astusin lihtsate asjade juurde"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar