esmaspäev, august 04, 2008
Aasta pick-up line
„Tere, punamütsike! Sind ei olegi veel ära söödud?! Ma olen Euroopa kõige kõvem hundu!“
reede, juuli 25, 2008
„Mis selle oranži peaga nimi oli?“
Olen nüüd palju rohkem naine kui enne, sest nägin ära „Seks ja linna“ filmi, kuid Louis Vuittoni fenomen on mulle endiselt mõistetamatu.
Ei tea, kas süüdi on Kärdla kino puupingid ja Konsumi snäki- ja joogivalik, mis terve seansi krõbises ja sisises. Või et ma ei olnud koos kolme sõbranna, kontsakingade ja elamust pehmendava padjaga.
Publikuhuvi ei saanud mitte võrreldagi PÖFFi omaga, kui ma vahel umbes viie inimesega saalis kössitasin. 15 minutit enne filmi algust oli alles kolm piletit, pärast mind oli kaks. Mu kõrval oli üks kutt ja ma ei saanudki aru, miks ta seal olema pidi, sest ta mängis kogu aeg telefoniga mingit mängu.
Film mulle meeldis, sest mulle meeldib kinos istuda ja filmi vaadata. Ühtegi pisarat ei valanud ja valjusti ei naernud. Paar õpetlikku seika oli, kui õppefilmina jäi siiski nõrgaks.
Ei saa aga öelda, et emotsioone ei olnud. Tugevaim neist see, kui tuled lükati peale ja see puupingireaalsus (plätud + püksid reaalsus + üksi kinos) kaela vajus.
Kui keegi teist mulle sellise Louis Vuittoni koti jõuludeks kingib, siis ma tean, et see maksab ligi 60 000 krooni ja ma püüan selle rahaks teha ja maha reisida.
Ei tea, kas süüdi on Kärdla kino puupingid ja Konsumi snäki- ja joogivalik, mis terve seansi krõbises ja sisises. Või et ma ei olnud koos kolme sõbranna, kontsakingade ja elamust pehmendava padjaga.
Publikuhuvi ei saanud mitte võrreldagi PÖFFi omaga, kui ma vahel umbes viie inimesega saalis kössitasin. 15 minutit enne filmi algust oli alles kolm piletit, pärast mind oli kaks. Mu kõrval oli üks kutt ja ma ei saanudki aru, miks ta seal olema pidi, sest ta mängis kogu aeg telefoniga mingit mängu.
Film mulle meeldis, sest mulle meeldib kinos istuda ja filmi vaadata. Ühtegi pisarat ei valanud ja valjusti ei naernud. Paar õpetlikku seika oli, kui õppefilmina jäi siiski nõrgaks.
Ei saa aga öelda, et emotsioone ei olnud. Tugevaim neist see, kui tuled lükati peale ja see puupingireaalsus (plätud + püksid reaalsus + üksi kinos) kaela vajus.
Kui keegi teist mulle sellise Louis Vuittoni koti jõuludeks kingib, siis ma tean, et see maksab ligi 60 000 krooni ja ma püüan selle rahaks teha ja maha reisida.
esmaspäev, juuli 21, 2008
Teadagi miks
Meenus paari aasta tagune Airi sünnipäev.
Kus me Madisega läksime restorani kööki süüa tegema ja ma lasin jalga suure hirmuga, et see ahi lendab õhku meie käes.
Kus õhtu edenedes ei jõudnud ma laua (kus tavaliselt VIP asub:), vaid lae alla.
Ja kui ma pärast otsisin omale voodiriideid, tundus väga okei, et kapis magas üks tüüp riiuli peal. Võtsin padja ja soovisin talle head ööd.
Pildi peal ma ja möllueerik:
Kus me Madisega läksime restorani kööki süüa tegema ja ma lasin jalga suure hirmuga, et see ahi lendab õhku meie käes.
Kus õhtu edenedes ei jõudnud ma laua (kus tavaliselt VIP asub:), vaid lae alla.
Ja kui ma pärast otsisin omale voodiriideid, tundus väga okei, et kapis magas üks tüüp riiuli peal. Võtsin padja ja soovisin talle head ööd.
Pildi peal ma ja möllueerik:
esmaspäev, juuli 14, 2008
Turvakontroll Kärdla lennujaama moodi
„Kus sa nii suure kotiga lähed? Puhkusele? Kuhugi kaugele?
„Kuidas siis elukene läheb?“
„Sul ka kodus käidud nagu niuhti!“
„Noh, tööpostile minek?“
„Kuidas siis elukene läheb?“
„Sul ka kodus käidud nagu niuhti!“
„Noh, tööpostile minek?“
teisipäev, juuli 08, 2008
Fairy
Iga perenaise unistus - Suur FAIRY Vahupidu!
Mälupilt 1: Vahupidu "Club Willas", kus lauajupiga aeti diskoripuldi kohalt vahtu alla. Alguses oli vaja muidugi pirtsutada ja pärast vahu sees püherdada ja Otikale ujuma minna:)
Mälupilt 2: Warmdusherlased Pärnu rannas.
pühapäev, juuli 06, 2008
Tšilling
Reede
14 aastat suutsin õllesummerit vältida ja kui 15. aastal lõpuks läksin, siis muidugi meeldis.
Ilm oli soe. Sai rahulikult jalutada, ilma et igal sammul tuttavaid kohtaks. Õieti polnud neid alguses ühtegi, alles Franz Ferdinandi läheduses hakkas neid siginema.
Venelasi silmasin vaid benji sabas ja parukaga „naljamehi“, keda kõik õlleka foto- ja videoreportaažid täis on, ei hakanud esialgu üldse silma.
Oli tõesti kõigi jaoks midagi – vaata Katrin Väli aeroobikat, naudi lattet või aja moeklubis geeliga tukka püsti ja vihu reidipilte teha.
Nicht ganz normal, aga põnev oli seda näha ja imestada.
FF oli hästi ilus elamus. Ma nüüd ülbitsen, a lollid olete, kes te kohale ei tulnud.
Ja mulle meeldis see fanki tädi, nii 60+, kes keksis sama hoogsalt kui kamp moekaid soome FF-fänne, keda bändi kõrval vaimustas samaväärselt see, et jooki sai kahe euro eest.
Laupäev
Killingi-Nõmmel viskasid kaitseliitlased viskasid nalja (minu kulul pole see muidugi keeruline) ja poemüüjad näitasid, millise kergusega läksid nad kaasa selle veidra kaadri huumoriga, kes uksest sisse vooris.
Keegi ei tahtnud iga su liigutuse eest raha – parkimise, telkimise, ööpeo eest. Võtsid oma moona ja lesisid laisalt. Igav? Ei, mõnus.
Võisin rõõmu tunda oma tööalase hooramise üle, sest ootamatult paljusid normaalseid ekskolleege sattus teele.
Muusikaliselt ootasin Guruharki. Isegi tundus, et aeglase kohalekulgemise pärast jään sellest ilma.
A jah, juba enne platsile jõudmist kuulsin Liivistelt seda, et Guruhark ju ei esinegi (ma vist olin ainuke, kes seda ei teadnud, kuskohas ma elan?!), sest Edy läks Miamisse (teistel andmetel Barcelonasse) ja ei teavitanud sellest bändi, rääkimata festivalikorraldajatest.
Muusika - kompott nagu ta oli – on mul veel poole seedimise peal.
Soomlasest filosoofiamagister, kes on sunnitud elama proleelu ja töötama vabrikus, publiku elustanud ameeriklane (huh, see oli lahe!!). Pilbaspeened läti mehed, kuldse jopega kutt mäki taga mõjus kui tulnukas. Rämedahäälne saksa/lõuna-ameerika mutt, kes nõudis viina ja oleks pidanud minu meelest palju rohkem laulma. Uuhhääääöööö....
Kohalikest kuulajatest moodustasid silmapaistvama enamuse vanemas eas joodikud,
kes:
a) elasid täiega kaasa;
b) muretsesid, miks keegi täiega kaasa ei ela või
c) ei saanud oma umbjoobe tõttu mitte millestki enam aru.
Kohalikku noorsugu oli hiljem näha kultuurimajas ja nad oleks tahtnud natuke tavalisemat diskot, aga seda ei pakutud.
Ilmarsi piltide link ka, vastab üsna sellele, mida minagi nägin, aga mitte päris.
14 aastat suutsin õllesummerit vältida ja kui 15. aastal lõpuks läksin, siis muidugi meeldis.
Ilm oli soe. Sai rahulikult jalutada, ilma et igal sammul tuttavaid kohtaks. Õieti polnud neid alguses ühtegi, alles Franz Ferdinandi läheduses hakkas neid siginema.
Venelasi silmasin vaid benji sabas ja parukaga „naljamehi“, keda kõik õlleka foto- ja videoreportaažid täis on, ei hakanud esialgu üldse silma.
Oli tõesti kõigi jaoks midagi – vaata Katrin Väli aeroobikat, naudi lattet või aja moeklubis geeliga tukka püsti ja vihu reidipilte teha.
Nicht ganz normal, aga põnev oli seda näha ja imestada.
FF oli hästi ilus elamus. Ma nüüd ülbitsen, a lollid olete, kes te kohale ei tulnud.
Ja mulle meeldis see fanki tädi, nii 60+, kes keksis sama hoogsalt kui kamp moekaid soome FF-fänne, keda bändi kõrval vaimustas samaväärselt see, et jooki sai kahe euro eest.
Laupäev
Killingi-Nõmmel viskasid kaitseliitlased viskasid nalja (minu kulul pole see muidugi keeruline) ja poemüüjad näitasid, millise kergusega läksid nad kaasa selle veidra kaadri huumoriga, kes uksest sisse vooris.
Keegi ei tahtnud iga su liigutuse eest raha – parkimise, telkimise, ööpeo eest. Võtsid oma moona ja lesisid laisalt. Igav? Ei, mõnus.
Võisin rõõmu tunda oma tööalase hooramise üle, sest ootamatult paljusid normaalseid ekskolleege sattus teele.
Muusikaliselt ootasin Guruharki. Isegi tundus, et aeglase kohalekulgemise pärast jään sellest ilma.
A jah, juba enne platsile jõudmist kuulsin Liivistelt seda, et Guruhark ju ei esinegi (ma vist olin ainuke, kes seda ei teadnud, kuskohas ma elan?!), sest Edy läks Miamisse (teistel andmetel Barcelonasse) ja ei teavitanud sellest bändi, rääkimata festivalikorraldajatest.
Muusika - kompott nagu ta oli – on mul veel poole seedimise peal.
Soomlasest filosoofiamagister, kes on sunnitud elama proleelu ja töötama vabrikus, publiku elustanud ameeriklane (huh, see oli lahe!!). Pilbaspeened läti mehed, kuldse jopega kutt mäki taga mõjus kui tulnukas. Rämedahäälne saksa/lõuna-ameerika mutt, kes nõudis viina ja oleks pidanud minu meelest palju rohkem laulma. Uuhhääääöööö....
Kohalikest kuulajatest moodustasid silmapaistvama enamuse vanemas eas joodikud,
kes:
a) elasid täiega kaasa;
b) muretsesid, miks keegi täiega kaasa ei ela või
c) ei saanud oma umbjoobe tõttu mitte millestki enam aru.
Kohalikku noorsugu oli hiljem näha kultuurimajas ja nad oleks tahtnud natuke tavalisemat diskot, aga seda ei pakutud.
Ilmarsi piltide link ka, vastab üsna sellele, mida minagi nägin, aga mitte päris.
teisipäev, juuli 01, 2008
reede, juuni 20, 2008
Kohvik Boheem
Kui ma elaks endiselt Kalamajas, siis ma passiks päris palju Boheemi kohvikus.
Asub Balti jaama turu taga Telliskivi peatuses, Kolmest Lõvist sutsu edasi.
Soovitan.
Hinnad löövad pahviks ehk odav on ja vähemalt eile oli vastuvõtt nii hea, et isegi rattad lasti tuppa.
Neil oli koduleht ka, a hetkel on see kuhugi kadunud (vaata Rada7 juttu) .
Asub Balti jaama turu taga Telliskivi peatuses, Kolmest Lõvist sutsu edasi.
Soovitan.
Hinnad löövad pahviks ehk odav on ja vähemalt eile oli vastuvõtt nii hea, et isegi rattad lasti tuppa.
Neil oli koduleht ka, a hetkel on see kuhugi kadunud (vaata Rada7 juttu) .
teisipäev, juuni 17, 2008
No tere, Pärnu suvi!
esmaspäev, juuni 16, 2008
Otsin olematut võtit või muukijat
Ammu pole saanud ajada oma lemmikteemat - olmehala.
Aga reedest saati on postkast kinni olnud ja tänaseks on kindel, et asi pole selles, et ei jaksaks seda lahti teha. Või et oleks kolinud või korterinumbreid ümber mängitud.
Postkast nr 11, millel pole võtit ja mis on aastapäeva lahti tolknenud, on lihtsalt lukus. Müstika.
See tähendab seda, et ma ei saa elada oma tavapärases postikana-rutiinis ja vaadata, kas kirja on (ehk siis võtta sealt kinga- ja mööblipoodide pakkumisi, arveid ja vahel ka sõprade saadetud postkaarte).
20. juuni: jee, mitmevärvilisest sildist oli ikka kasu, postkastiluugid jälle valla! :)
Aga reedest saati on postkast kinni olnud ja tänaseks on kindel, et asi pole selles, et ei jaksaks seda lahti teha. Või et oleks kolinud või korterinumbreid ümber mängitud.
Postkast nr 11, millel pole võtit ja mis on aastapäeva lahti tolknenud, on lihtsalt lukus. Müstika.
See tähendab seda, et ma ei saa elada oma tavapärases postikana-rutiinis ja vaadata, kas kirja on (ehk siis võtta sealt kinga- ja mööblipoodide pakkumisi, arveid ja vahel ka sõprade saadetud postkaarte).
20. juuni: jee, mitmevärvilisest sildist oli ikka kasu, postkastiluugid jälle valla! :)
pühapäev, juuni 15, 2008
Uued kalossid
Elu Järvakandi poe taga on läbi, pea juustesse kallatud jookidest pestud ja küünealused puhtaks kraabitud.
Reede oli otsustatud, kui ma avasin autos oma esimese sinise joogi ja murdus täielikult, kui mängu sekkus tasuta jäägermeister.
Edasine metsikus oli juba sama kindel kui formaalne loogika.
Klaarisin soomlastega vana jama ära ja rokkisin eelmise korra eest ka.
Eläkeläiset:
Pildi pealt ei ole väga hästi aru saada, et see jalgadealune ei ole mitte põrand, vaid lauad, kus olid pillid ja ohtralt alkoholi. Ja siin pildil siis kelmikad taustatantsijad (väidetavalt Kotiteollisuuse kutid, mina neid ei tunne):
Ja kogu möllu ilu juures ei kaotanud ega lõhkunud ma mitte midagi ära, jope sain poriseks ja vaid ühe sinika ka (tänu sellele, et ma elasin pooleldi laval).
Laupäeva õhtul mõtlesin umbes tund aega välja seda, et lähen platsi peale plätudega ja kannatan nendes nii kaua, kuni varbad krampi lähevad. Ja siis panen jalga kuivad sokid ja päeval märjaks saanud tossud ja igaks juhuks on kaasas veel ühed kuivad sokid.
Siis läksin ümber nurga poodi ja ostsin kalossid. Poes kohtasin ma kustuvat Andret, kes oli öösel oma kodu ukse eest leidnud festivali kutse (jumal saatis?) ja hüperaktiivset neiut, kes arvas, et ma peaksin käsitööd tegema ja ta käepaela kokku õmblema. Musta niidiga, sest valget poes polevat. Hetk hiljem oli ta liitunud juba "kõike saab parandada teibiga"-koolkonnaga.
Kohustuslik The Falli pilt siia otsa:
Võrreldes punklaulupeoga, kus valitsesid kah mustadega riietega inimesed, oli Rabarock ikka palju-palju rohkem päris.
Reede oli otsustatud, kui ma avasin autos oma esimese sinise joogi ja murdus täielikult, kui mängu sekkus tasuta jäägermeister.
Edasine metsikus oli juba sama kindel kui formaalne loogika.
Klaarisin soomlastega vana jama ära ja rokkisin eelmise korra eest ka.
Eläkeläiset:
Pildi pealt ei ole väga hästi aru saada, et see jalgadealune ei ole mitte põrand, vaid lauad, kus olid pillid ja ohtralt alkoholi. Ja siin pildil siis kelmikad taustatantsijad (väidetavalt Kotiteollisuuse kutid, mina neid ei tunne):
Ja kogu möllu ilu juures ei kaotanud ega lõhkunud ma mitte midagi ära, jope sain poriseks ja vaid ühe sinika ka (tänu sellele, et ma elasin pooleldi laval).
Laupäeva õhtul mõtlesin umbes tund aega välja seda, et lähen platsi peale plätudega ja kannatan nendes nii kaua, kuni varbad krampi lähevad. Ja siis panen jalga kuivad sokid ja päeval märjaks saanud tossud ja igaks juhuks on kaasas veel ühed kuivad sokid.
Siis läksin ümber nurga poodi ja ostsin kalossid. Poes kohtasin ma kustuvat Andret, kes oli öösel oma kodu ukse eest leidnud festivali kutse (jumal saatis?) ja hüperaktiivset neiut, kes arvas, et ma peaksin käsitööd tegema ja ta käepaela kokku õmblema. Musta niidiga, sest valget poes polevat. Hetk hiljem oli ta liitunud juba "kõike saab parandada teibiga"-koolkonnaga.
Kohustuslik The Falli pilt siia otsa:
Võrreldes punklaulupeoga, kus valitsesid kah mustadega riietega inimesed, oli Rabarock ikka palju-palju rohkem päris.
teisipäev, juuni 10, 2008
Laulumaias soomlane põrkub bürokraatiaga
Olen küll möelnud, et võiks 24 tundi olla rikas vene küttekutt, briti indibändimehe naine või valge hiinlase küüsis Kopli junkie, aga täiesti ootamatult kukkus sülle võimalus olla hetkeks soomlase kõige suurem sõber. Keegi peab ju aitama karaokekataloogist “Saarenmaan valssi” üles leida ja laulusoovi sedelile kirja panna, sest jalkamatš on kõriõlituse liiga pikaks venitanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)