Süda

Surfipeol.
Veri on ikka paksem kui vesi
Minu Hiiumaa.
* * *

Meeldib

Prantsuse salongikosmeetika lõunal.
„Trendikas pidulik soeng on sõlm juustes, ehi näiteks prossiga.“
„Aga mida teha lühikeste juustega?“
„Paned roosi rinda. Või võtad tissid paljaks.
* * *

Tõsi

"Mis saaks olla parem kui kondenspiim?!"

"Avokaado."
* * *

Ilus emakas

Naistearsti juures.
...
Arst: "Kui verekaotus on suur, saab uuringud teha. Aga olgem ausad, verevaene te küll välja ei näe."
...
Mina: "PMSiga kaasneb enesetapumeeleolu."
Õde: "See pole midagi, mõni tahab teisi tappa!"
Mina: "Hmm, selle peale pole ma veel tulnud."
Arst: "Soovitan siiski mõlemat vältida."

Päikest!

Keskpäeval vanalinnas.
"Oi, Maris! Tere!"
"Perse, päike!"
* * *

10 000

Kuus aastat

"Oo, tere!"
"Tsau!"

Vaikus.

"Ma ei tea, kas see on hea või halb. 

Aga sa oled täpselt samasugune nagu siis."

* * * 

Pööre

Rääkisin õhtusöögilauas oma hobiotsimisest.
„Kui mul keskeakriis oli, siis ma ka...“ jätkas lauanaaber.
* * *
Kas teil on ka nii, et nagu sõrmenipsust võtavad vestlused ei tea mis pöördeid?
Tahtsin Norras ajakirja osta ja vähem kui minuti pärast rääkis müüja, kuidas ta käis Leedus liigset nahka ära opereerimas.
Seda ma pidin juba kõrgemate instantsidega klaarima, kuidas Swedbankis krediitkaarti taotledes sain tunniajase usuloengu takkapihta. Nii et see on siiski täitsa ametlikult kõrvalekalle normaalsusest.
* * *

Laternapostifaas

Õudne on see aeg, kui oled võimeline igasse laternaposti ära armuma ja siis pead läbi elama seda, kui post samaga ei vasta.
Aamen.
* * *

Austraalia X Factori hooaeg hakkas jälle, mu SUUR lemmik!

Kordus

Mu blogi võiks olla nagu FB ja võtta viie aasta taguseid postitusi ja avaldada vanu asju augutäiteks.
tiuks: there's plenty more fish in the sea.
tõnn: oo, sind on ka lõpuks see kalastuse pisik nakatanud.

TERE KOOL!

Nädal enne ja pärast 1. septembrit tahaks karjuda: "TERE, ÜTE!"
Päris irooniline on näha just esimese klassi pilte – koolitee algab kohe vigaselt.
A noh, pole hullu, ütte kirjavähemärke õpitakse vist alles kuuendas klassis.
Ma olin ka sinisilmne kommunistlike propagandaraamatute lugeja ja uskusin ka umbes 30 aastat, et noor Lenin tegi kohe pärast kooli kõik kodused ülesanded ära ja põdesin, et ise venitasin alati viimase minutini.

Solarise toidupoe reklaamleht. See pood on mul nagunii praegu halvas kirjas, sest kui mul ükspäev oli arve 9.99, teatas kassiir, et kliendikaardi soodustus on nüüd augustist alates kümneeurosest arvest. Järgmine kord oli mul arve 9.85. Pagana kapitalistid! Teavad täpselt, et seal poest ei ole võimalik osta rohkem kui 10 euro eest!

Solarises

"Oh, you're in deep shit!"
Tõepoolest, mul on korvis kaheksa rulli peltapaberit ja jäänud on veel poolteist tundi päeva, mille kokkuvõte on "Maailm on paras sitaauk ja eriti Hiiumaa".
Teadmata, kuhu põgeneda või kelleks hakata, pidin ma ikkagi ju alustama sellest, et läksin toidupoodi, riides nagu asotsiaal (parimas Daily Maili vaimus).
"I'm working on it!" hõiskab tüüp ja näitab enda korvi, kus on ebamäärane hulk minekul salateid, mida saavat viimasel tunnil poole hinnaga.

Päästa ei ole enam midagi, ei ole minus neid sisemisi jumalannasid. Ei no mida siin üldse päästa vaja?!
Kuulan salatisoovitusi, räägin elu mõttest ja kus Tallinnas veel midagi soodsalt saab.
Kuradi elu, vaja ikka tuta-tuta saata mulle ülevaatamiseks neid eksemplare, millest ma kunagi loobunud olen. Jumeka, musklise ja õllesena. Sitanaljad on tõesti head.
Kodus rõõmustan, et vähemasti ei ostnud ma lolli peaga majapidamispaberit.
* * *