Róisín Marie Murphy

Roisin Murphy on laulja, keda olen oma viimaste aastate elus kõige rohkem kuulanud. Eile kuulasin ka.

Meeste arvates oli põhitegija ikkagi Op:l Bastards. Ja selle vastu sai nende arust vaid asjaolu, et Roisin ei kandnud rinnahoidjat. See-eest kandis Roisin muid asju. Kindaid, mütse, seelikuid ja näiteks ka keepi, mille ta jalge vahelt läbi sikutas ja ette püksivärvli külge kinnitas. No mida, pagana äge mutt ikka.

Hea oli vahtida, kui ebatraditsiooniline on Roisin oma traditsioonilises ilus. Kõik need liigutused ja lollused. Võrreldes Molokoga, mida nägin viis aastat tagasi Hispaanias, oli Roisin nüüd palju rahulikum või siis mina. Võimalik, et see esimene kord oli ikka nagu esimene kord - seda ootamatum, seda rabavam.

Minu ihu ja hinge paitasid eile eelkõige Moloko-aegsed “the truth ja “forever more” ja esimese plaadi “sow into you” ja muidugi “ramalama [bang bang]”.

Ja ihu vastu nühkis löpuks ka üks kutt, kes viimaste lugude ajal ärkas, st tõstis käes taskutest kõrgemale.

Muljeid, tundeid, mõtteid pungil oli see kontserdiõhtu. Hommikul kahe jalaga maas tööle tammudes mõtlesin, et ma võiks ka ametilt olla see Roisini riiete-selga-aitaja ja kampsuni-riidepuule-panija ja plärukeeraja.

Leemekulbiliigutaja mõtleb

Probleem oleks üks hea supinimi.

Kikujutt

Tänavuse aasta tippsündmus oli kohe üsna alguses, kui ma unustasin (õigemini ajasin päevad sassi) ära kiku juuksuriaja, mida ma ilmatu aja ootasin ja pean nyyd olema juuksekoll. Sama ajal läks mu mac ravile ja sinna ta jäi.

Siis sündmus nr 2 - mul löigati hammas ära. Libistasin mõnda aega püreesuppe ja jogurteid ja mõtlesin, et kas alkohol on lubatud. Täna võeti niidid välja. Ja öeldi, et tuleb uus hammas panna. Mõtlesin, et näen nulle valesti, aga silmad on mul rohkem korras kui hambad. 20 000 kr. Eee.. ma saaks selle eest 6 korda lennukiga Münchenis käia, viis jalgratast, kaksjapool Ford Sierrat... Kirurg veel lohutas, et pole hullu, maksta saab kahes osas. A ikka ei tundu, et see õiglane vahetus oleks. fff-ff-fastik!

Aga head ka. Netist tellisin asju ja kõik mahtusid pähe ja jalga. Mis on paras müstika, et poes proovides ei sobi midagi ja läbi neti mitteproovides on kõik jumala okei. Onju imelik.

Permanentne PMS

Ma olin vist viimane eit, kes sai teada, mis on PMS. Mitte omal nahal, a lühendina. Ma arvasin kaua ka, et RHCP on nagu PCP või nii.

Ma polnud seda PMS-i isegi märganud. A kui ma naistekasse tööle läksin, tuli uusi muidugi teadmisi nagu varrukast. Kas oleks aeg midagi jälle teada saada?

Nii ma siis ootan siin reede õhtul seda väljareklaamitud tormi, et ma saaks p*rse pista need patareid, mida linnavalitsus tormi ajaks käskis varuda, sest taskulampi mul pole.

Hambutud naljad, a mis teha, kui suu on tamiili täis.

Jeesus otsib korterit.

Väljavõte SL Õhtulehe veebist.

HEAD UUT!

Meil tuli see Emajõe ääres ja pärast käisime genialistide klubis, kus kõik oli väga mõnus ja hipi.
Ainult naistevetsus ajasid pisikesed tüdrukud sellist juttu, et jooksvaid sukasilmi saab peatada tati või - veel parem - menstruatsiooniverega.

Ja Turu tänava Statoil oli hommikul suur hitt, mustade sulejopedega kutte oli seal järjekorras rohkem kui üks.

Kohustuslik ilmahala

Mõtlesin, et tõstan kardinad radikate kohalt üles ja siis hakkab soe. Mõeldud ja peaaegu tehtud ka. Aga viimases lõpus tundsin, et radikaribide vahelt puhub tuult sisse. WTF!
Siis avastasin sealt juurest veel pappi ja kangast. Keegi on püüdnud seda auku lappida, a no WTF ikka.

Jõulud 2007

On veel kohti Eestimaa peal, kus rummkoola maksab 35 krooni. Vetsi tall. Baaritöötaja iseeneest mõistetav küsimus alati: 4 või 8 cl. Mu arust on tops nii väike, et 8 cl puhul ei piisaks coca-colast isegi tumedama varjundi andmisest, rääkimata maitsest.

Aga jah, kell nullnull möll juba käis ja reaalsuselaks oli vägev. „Kui käpp on maas, siis tuju hea“ kehtib seal ikka täiega. (Tantsu)platsis on mitu tüüpi, kes liigutavad end nagu elu parimal revil, ise deliiriumi äärepeal, aga kepihimu ikka silmis.

Viimati nägin nii laia vanuseskaalat Tartu klubis Maasikas.

Diskoripoisid polnud vist sündinudki, kui 2 Quick Start oma hitid maha sai, aga mängisid neid ikka nagu üks Hiiumaa diskor muiste. (Plinkiva päkapikumütisga DJ Urmet oli siiski veel jubedam vaatepilt olnud.)

Pärast esimest tundi hakkas juba nii soe, et sai mantli seljast võtta. Aga diskopluus jäigi kampsuni alla peitu.

Ei tea, spinningutrenn on mu pepu ebamugavustega ära harjutanud, sest Kärdla kino puukinkidel polnud viis filmi päevas eriline piin. Pigem vastupidi.

Viitsisin isegi iga filmi kohta on mõtted kirja panna. Ma olen ju kõva filmikriitik. Aga las jääb.
Mis ma tahan öelda on see, et sa võid endasse korjata kolm päeva liikuvaid ja liikumatuid pilte, kuid lõpuks loeb ikkagi see, kui elus inimene tuleb su juurde ja küsib: „Kuidas sul läinud on?“

Eile tuli trammi peale see kõige stiilsem Tallinna kodutu. See, kellel on suur beež presentmantel ja igasugused kaltsud seal küljes, mis suurendab ta mahtu vist nii kaks-kolm korda. Ja saapaaukudest pressivad välja kilekotid.

Tuli peale ja prantsatas kohe esimesele vabale kohale. Ümbruskaudsed daamid põgenesid.
Mees ei lasknud end sellest häirida. Nokitses põuest välja hästi peidetud vöökoti, samasuguse määrdunudbeeži nagu kogu ta olek.

Kotis oli kilenutsak, mille ta hoolikalt lahti voltis. Seal oli trammipilet.

Kurjam gängstabaaris

"Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön"
Kressa vist ei teadnud ja sai punkar Jänese käest vastu vahtimist.







Pildil kaks kolmest.
Õhk on sinine pelmeenivingust.

Alati, kui võtan kätte menüü ja sellel on uus kujundus, haarab mind õud.
Viga on selles, et mul on hinnad peas. Vähemasti nende asjade omad, mida ma ise armastan süüa.
Ja tavaliselt tähendab uus menüükujundus seda, et hindadele on kõvasti otsa pandud.

Sel nädalal pakkus sellise "üllatuse" restoran Rooma. Aga eks "Tantsud tähtedega" saate vahele pikitud reklaamklipid on vaja ju kellelgi kinni maksta. Eeldades, et Jüri Homenja õhtutasu eriti kõrge pole.