Pean õppima pealkirju kirjutama.

See tuli nüüd kiiremini, kui arvata oskasin - rahva virin, et ma pole kaua kirjutanud.
Vaikuse põhjus on nimelt see, et viimased ajad on täis olnud häid ja toetavaid sõnu, abivalmidust ja vastutulekuid, paisid ja kallisid, töövõite... Ja siuke emotsionaalne kalle on mu teinud eriti heldinuks ja saaksin kirjutata ainult kui magusast siirupist nõretavat ninnunännununnut.
(A ärge muretsege, ma veel meilide lõpus "päikest!" ei soovi:)
Ja mis kolakas mölisejamainele oleks.. äääää.... väga suur!
Irooniline muidugi, et eelmist sissekannet kannab üleskutse "Inimesed, olge üksteise vastu head!"
Aga nad ongi, kui sa ise oled. Veits võib aega võtta, a mingil hetkel neil hakkab oma nõmeduse pärast nõme ikka.

Täna päeval tuli nii igatsus Hiiumaa lennusõidu järgi.
Kus stjuardess naeratab totakalt paremale ja vasemale nagu see krishna-tshikk, kes on nende rivis kõige viimane alati.
Kus kommikausist tuleb ülikiirelt uurida, kas kõige läila vahel on ehk mõni hapukam Barbariss.
Kus tuleb kalkuleerida, kas ajalehering hakkab eest või tagant.
Kus tuleb palvetada, et toidupakis oleks soolase ülekaal.
Nooh, nüüd meenus, et viimati saime päris korralikult lendurilt nahutada: "Varakult tuleb check-in teha! Ei ole siin midagi, et kohalik lend!"
Isegi selle järgi võiks igatseda.